Möödunud reedel külastasid Põltsamaa Sõpruse parki Eestis tegutseva 20. Augusti Klubi ning Lätis, Leedus ja Valgevenes tegutsevate sarnaste klubide esindajad ning istutasid sinna ühiselt puu. Esinduslikku seltskonda tervitasid pargis maavanem Aivar Kokk ja pargi rajaja ning 20. Augusti Klubi liige Ants Paju.
Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene iseseisvuse taastamise aktidele alla kirjutanud olid möödunud kolmapäevast, Eesti taasiseseisvumispäevast saati koos olnud Tallinnas, kus neljapäeval ja reedel sai teoks ka rahvusvaheline konverents, mille teemaks oli riikliku iseseisvuse taastamine parlamentaarsel teel aastatel 1990-1992. Käik Sõpruse parki pani koos oldud päevadele ilusa punkti.
Uudistamist oli pargis kõigil: sinna püstitati ju 2004. aastal toimunud rahvusvahelise graniitskulptuuri festivali käigus mälestuskivi, millesse raiutud kõigi 20. Augusti Klubi liikmete ehk Eesti iseseisvuse taastamise aktile alla kirjutanute nimed. Sama festivali käigus rikastus park läti skulptori Sandis Kondratsi ja leedu skulptori Algirdas Kuzma graniittaiestega ning päris pikk on ka nende lätlaste ja leedulaste nimekiri, kes Sõpruse parki puu istutanud.
“Minu jaoks on siin pargis huvitav ringi vaadata juba sellepärast, et ka meil, Leedu iseseisvusaktile allakirjutanute klubi liikmetel on oma väike tammesalu kasvamas: Leedu riigitegelase ja rahvuse patriarhiks kutsutud Jonas Basanaviciuse kodukohas. 40 hektarine tammemets oli sinna istutatud juba varem, 1996. aastal tehti meile ettepanek sinna ka oma puud istutada. Nüüd käimegi igal aastal aprilli viimasel laupäeval seal oma tammedega kõnelemas,” ütles Julius Reinortas, kunagine Leedu Ülemnõukogu liige, kes praegu, pensionärina veel kodulinna Panevežyse linnavolikogu töös osaleb.
Kohutav tunne
Küsimusele, kas ka neil Leedus on püstitatud midagi Sõpruse pargis oleva 20. augusti kivi sarnast, vastas Reinortas, et iseseisvuse taastamisele pühendatud mälestuskive on spontaanselt püstitatud mitmesse Leedu paika, aga taastamisaktile alla kirjutanute nimedega kivi nende hulgas pole.
“Sellise kivi püstitamist ei peaks ma meie situatsioonis ka õigeks. Leedus ei kulgenud iseseisvuse taastamine ju inimohvriteta: 1991. aasta jaanuaris tapeti 14 inimest Vilniuse teletorni juures ning sama aasta juulis sai Valgevene piiril piiripunkti rünnaku tagajärjel surma meie piirivalvureid, tollitöötajaid ja politseinikke. Eelkõige väärivad mälestussammast need inimesed. Piiripunkide ründamise oht Valgevene ja Kaliningradi oblasti poolt säilis tegelikult kuni augustiputšini ja me kahtlesime juba, kas meil üldse on õigust inimesi piirile saata. On kohutav tunne, kui inimesed hukkuvad sinu ideede eest ja sa ei suuda midagi teha, et neid kaitsta,” ütles Reinortas.
Tallinnas toimunud konverentsi hindas ta huvitavaks ja kasulikuks: eelkõige paelus teda vaatepunktide paljusus. Konverentsi luges õnnestunuks ka 20. Augusti Klubi president Ants Veetõusme.
“Eesti iseseisvuse taastamise loos on praegugi veel valgeid laike ja mitmed selle sündmuse aspektid on korralikult läbi rääkimata,” põhjendas Veetõusme kõnealuse konverentsi korraldamise vajadust, lisades, et naaberriikides on sellised konverentsid juba varem aset leidnud.
Konverentsi neljal istungil räägiti Eesti valikutest aastatel 1990-1992, õigusbaasi loomisest Eesti riigi taastamiseks, majandussüsteemi radikaalsest muutmisest ja ülemnõukogu tegevusest rahvusvaheliste suhete loojana.
“Kõnelesime konverentsil sellest, missugused eesmärgid me endale omal ajal püstitasime ja kuhu oleme praeguseks jõudnud,” ütles Veetõusme.
Pole sekkunud
Teda ja teisi Eesti viimase ülemnõukogu liikmeid häirib see, et paljudes Eesti iseseisvuse taastamist käsitlevates kirjalikes allikates on püütud fakte valikuliselt esitada ja ülemnõukogu rolli selles protsessis olematuks muuta. Teatavaks vastukaaluks neile trükistele esitles 20. Augusti Klubi möödunud kolmapäeval Tallinnas kogumikku “Kui taastasime Eesti iseseisvuse”. Raamatuna on plaanis avaldada ka äsjase konverentsi ettekanded.
“Me ei ole senini avalikku ellu kuigi aktiivselt sekkunud ja riiklikud struktuurid omalt poolt on meid suisa ignoreerinud,” tõdes Veetõusme. “Leedu ja Läti sarnastele klubidele on näiteks leitud tegutsemisruumid parlamendihoones, meie asume aga üldse kesklinnast eemal. Riigikogu esimehe Ene Ergma ja Riigikogu kantselei poolt kogesime konverentsi korraldades küll väga toetavat suhtumist: Ergma korraldas meile vastuvõtu ja Riigikogu kantselei võimaldas kasutada Riigikogu vastvalminud konverentsisaali ruume. Pärast öeldi naljatamisi, et uuele saalile jääb nüüd igaveseks ajaks ülemnõukogu lõhn külge.”
Mis Valgevene iseseisvuse taastajatesse puutub, siis nende olukord pole muidugi üldse kiita. Neil pole oma klubi oma riigis üldse võimalik registreerida, vaid nad plaanivad seda teha Leedus või Ukrainas. 1991. aastal Valgevene Ülemnõukogu juhtinud Stanislav Šuškevits, kes samuti möödunud reedel Sõpruse pargis viibis, on aga president Lukašenka ja tema mõttekaaslastega teravas opositsioonis.
RIINA MÄGI
