Harald Riipalu 100. sünniaastapäeva puhul Kuremaal korraldatud ajalookonverentsi aukülalisteks olid Riipalu Inglismaal elav tütar Ede Stevenson koos oma tütre Caroli ja tütretütre Jessicaga. 75-aastase Ede jaoks oli kahepäevane Eesti-visiit esimene taaskohtumine sünnimaaga, kust ta 1944. aasta sügisel lahkus.
Ede sündides elas Riipalude pere Tallinnas, hiljem Narvas ja Tartus. Ede esimesed mälestused pärinevadki Tartust. Päris palju aega veetis ta ka Ruskaveres isa kodutalus. Eestist lahkusid Ede, tema ema Olvi, emaema Johanna ja isa õde Marta Saksamaale, kus Harald Riipalu neid juba ees ootas. Saksamaalt lahkus perekond enne sõja lõppu Taani, kus veedeti kolm aastat põgenikelaagris. 1948. aastal jõuti Inglismaale.
Ede sai 1961. aastal arstidiplomi ja abiellus kaks aastat hiljem Thomas Stavensoniga, kes on samuti arst. Edel ja Thomasel on kolm last (peale tütar Caroli veel pojad Alexander ja David) ning kaheksa lapselast.
Küsimusele, miks ta alles nüüd, kakskümmend aastat pärast Eesti vabanemist sünnimaad vaatama tuli, ütles Ede Riipalu-Stevenson, et varem ei tundunud lihtsalt õige aeg olevat. Tööl käies (aga pensionile jäi Ede alles kuus aastat tagasi) polnud pikemateks reisideks aegagi.
“Mul on väga hea meel üle pika aja Eestimaad näha,” ütles Ede Stevenson. “Meid on siin väga lahkesti vastu võetud. Ilm on küll külm, aga väga ilus. Olen ikka rääkinud lastele ja lastelastele Eesti lipu värvidest. Nüüd võisin Carolile ja Jessicale näidata, kuidas sinine taevas, must mets ja valge lumi meie lipu värvid kokku annavad.”
Konverentsipäeval jõudsid Ede, Carol ja Jessica Saare vallavanema Jüri Morozovi saatel ära käia ka Ruskaveres Harald Riipalu kunagise kodutalu maadel.
“Loomulikult näeb seal kõik nüüd teistmoodi välja. Taluhooneid pole enam alles, on vaid põllud ja mets,” ütles Ede Stevenson.
Kui sõjaväelasena kohtus Harald Riipalu tütrega harva, siis Taani põgenikelaagrisse jõudmisest alates olid nad pidevalt koos.
“Isa oli alati huvitatud, kuidas mul koolis läheb,” meenutas Ede Stevenson. “Eriti palju aitas ta mind matemaatikas. Kõige rohkem meeldis mulle aga see, kui isa mulle kreeka mütoloogiast pärit lugusid jutustas. Seda teemat valdas ta hästi.”
Sõjasündmustest Harald Riipalu kodus eriti ei rääkinud. Alles siis, kui
Eesti keel on Edel hästi meeles, sest kui ema, isa ja vanaema veel elasid, rääkis ta kodus kogu aeg eesti keelt. Tema lapsed ja lapselapsed paraku eesti keelt enam ei räägi. Edel endal on veel mõned sõbrannad ja tuttavad, kellega eesti keelt rääkida või eestikeelseid kirju kirjutada.
Ede tütar Carol on valinud vanemate eeskujul meediku kutse, poegadest on üks merebioloog ja teine metsnik.
“David ja Alexander on niisama pikad kui mu isa ja näoplaaniltki temaga sarnased, eriti profiilis. Praegu kannavad mõlemad küll habet, mis näojooned osaliselt ära varjab,” ütles Ede Stevenson.
Nii Edet, Carolit kui ka Jessicat (tema on praegu tudeng ja õpib bioloogiat) üllatas, et nende isa, vanaisa ja vanavanaisa austamiseks korraldatud konverentsile nii palju rahvast oli kogunenud. Peale konverentsil viibimise ja Küti talu külastamise jõudsid nad aga kohtuda Harald Riipalu Patastel elava õe ja viimase Tartus elava pojaga ning teise Rüütliristi kavaleri Paul Maitla tütrega.
“Uskumatu, et nii lühikese ajaga nii palju saab juhtuda!” ütles Ede Stevenson. “Mul on kodus veel tükk aega, mille üle mõelda. Ja suvel tahaksin Eestisse tagasi tulla.”
i
RIINA MÄGI
