Kui Jõgeva Gümnaasiumi kümnenda klassi õpilaselt Kristel Liblikult küsida, kuidas käsi käib, oleks tema puhul üsna loogiline vastus: “Värviliselt”. Jõgeva kunstikoolis on nimelt praegu üleval tema fotonäitus “Värvid meie käes”.
Käed ja värvid ongi need, mis noore autori näitusetöödel domineerivad. Käsi saab värviseks teha, kätte saab tõmmata värvilised kindad ja kätele saab tähendusrikkaid sõnumeid kirjutada. Käed on kõnekad, kui nad nutikalt kõnelema panna. Aga käte asemel võib kõnelda lasta ka kinnastel: vaataja tajub neid ikkagi pigem elavate käte kui elutute esemetena. Nii, nagu nukul ja mänguloomalgi tundub hing sees olevat.
Kinda varigi sarnaneb käe omale. Mõni ime siis, et Kristel avastas pildilt, millele ta püstipandud kinnaste rea oli jäädvustanud, toredad varjud. Pildistades ta neid ei märganudki. Ühe kinda vari meenutas parti, teise oma jänest, kolmanda oma karu, neljanda oma jõehobu jne.
Nii mõndagi fotot saab näitusel näha kahes variandis: värvilise ja mustvalgena.
“Tahtsin, et vaatajal oleks võrdlusmoment,” ütles Kristel. “Mõne pildi puhul tundub parem olevat värviline, mõne puhul mustvalge versioon.”
Teostus kolme kuuga
Kust tema fotohuvi pärineb, ei osanudki Kristel öelda. Igatahes tundis ta, kui Jõgeva kunstikool möödunud sügisel nelja uue valikaine õppimise võimaluse välja kuulutas, et meediakursus on midagi tema jaoks. Kursuse raames tahtis ta tegelda just fotograafiaga.
Idee ehitada näitus üles just kätele ja värvidele, tuli üsna kähku: see oli inspireeritud sellest, mida ta kunstikooli sattudes enda ümber nägema hakkas. Meediakursuse juhendaja, Jõgeva kunstikooli juhataja Anne Nurmik kiitiski Kristelit just sellepärast, et ta suutis nii kiiresti hea idee leida ning selle terviklikus vormis teoks teha.
“Näitusefotod on sündinud vaid kolmekuuse töö tulemusena,” ütles Anne Nurmik. “Need pildid, mida vaataja siin näeb, on Kristeli visualiseeritud mõtted. Seega tuleks vaadata iga tööd nii üksikuna kui ka paari või tervikkomplektina — kui sõnumit üldsusele, mille edastamiseks ja millele tähelepanu juhtimiseks on Kristel kasutanud fotograafiat. Seejuures ei maksa fotode tehnilisele küljele liigset tähelepanu omistada. Ühelt poolt on kolm kuud lihtsalt liialt lühike aeg, jõudmaks tehnilise täiuslikkuseni, teisalt on fototehnilise külje arendamine üks Kristeli eesmärke tulevikus.”
iii
Teisenenud ideed
iii
Oma idee teoks tegemisel vajas Kristel appi modelle. Nendeks olid nõus hakkama kunstikooli neljanda kursuse õpilased.
“Läksin nende juurde küll enam-vähem valmis ideedega, aga ühise töö ja mõttevahetuse käigus need siiski teisenesid mõnevõrra,” ütles Kristel. “Üldiselt olid mul väga head ja kuulekad modellid.”
Anne Nurmik lisas, et ühtekokku tuli Kristelil ette võtta kolm pildistamissessiooni ning mõnigi pilt tuli pärast arvutis üle vaatamist välja praakida ja uuesti pildistada. Peale Kristeli said aga pildistamissessioonidelt hea kogemuse ka modellid: nende ülesanne tundus esmapilgul lihtne, aga hiljem selgus, et neilgi tuleb omajagu pingutada. Kasvõi näiteks liikumatult paigal püsimise nimel.
“Ma ise jäin tulemusega enam-vähem rahule,” ütles Kristel. “Mõned asjad oleksid võinud ehk teisiti olla ja tagantjärele tuli veel hulk ideid, mida sama projekti raames oleks teostada võinud, aga ka praegune variant pole paha.”
Oma peres on Kristel enda arvates praegu parim fotograaf. Selle asemel, et loorberitele puhkama jääda, kavatseb ta end aga fotograafias nii tehnilise kui ka sisulise külje pealt edasi arendada. Kas ka paariks järgmiseks aastaks kunstikooli jäädes või iseseisvalt, seda ta öelda ei osanud. Peale fotograafia on tal veel teinegi lemmikharrastus: ta õpib juba kolmandat aastat kitarri.
“Don’t give a shit” — nii on kirjutatud ühel Kristeli näitusetööl kujutatud käele. Pole just väga viisakas vormis soovitus, aga järgida tasub seda ometigi. Eriti kui tegemist on loominguga.
RIINA MÄGI
