|
</span>
Siimusti raamatukogus möödunud kevadel avatud Eeva Niinivaara mälestustuba sai hiljuti kolme väärtusliku eksponaadi võrra rikkamaks: Niinivaara lapselapsed andsid mälestustuppa hoiule vanaemale Eesti Vabariigi presidendi poolt annetatud teenetemärgi ja 1921. aastast pärineva perekonnapiibli, Päijät-Häme Tuglase Selts aga kinkis mälestustoale luulekogu, millesse Niinivaara käsitsi kommetaare kirjutanud. |
Kaks kauaoodatud saadetist saabusid ülemöödunud nädalal tähitud postiga ja vaid kolmepäevase vahega. Mõlema üle oli Siimusti raamatukogu juhatajal ja Eeva Niinivaara mälestustoa rajajal Tiina Mihhailovil mõistagi väga hea meel.
Küsimusega, kas Siimustis sündinud eesti-soome keeleteadlasest Eeva Niinivaarast pole säilinud mõnd tema märkmetega raamatut, pöördus Tiina Mihhailov Niinivaara pojapoja Pertti poole juba mitu aastat tagasi.
“Olin kirjanike Helga ja Enn Nõu käest, kes Eeva Niinivaaraga tema eluajal päris palju suhtlesid, kuulnud, et Niinivaaral oli komme raamatutesse, mida ta läbi töötas, pliiatsiga märkmeid teha,” ütles Tiina Mihhailov. “Kui pöördusin Pertti Niinivaara poole palvega leida mälestustoa jaoks mõni selline raamat, vastas ta esimese hooga, et kõik vanaema raamatud said Helsingi Ülikooli raamatukogule ära antud, ent nüüd teatas ta, et vanaema piibel, mida ta noorusaastatest surmani pidevalt luges ja millesse palju märkmeid tegi, on siiski alles ning Pertti, tema vend Markku ja õde Satu-Anna on otsustanud selle vanaema mälestustuppa hoiule anda — koos vanaemale annetatud Valgetähe kolmanda klassi aumärgiga.”
Nimetatud aumärgi annetas president Lennart Meri Eeva Niinivaarale Eesti riigigile osutatud teenete eest 30. novembril 1996. Kõrge ea tõttu ei käinud keeleteadlane aumärki vastu võtmas Eestis, vaid selle toimetas talle kätte Eesti Vabariigi toonane suursaadik Soomes, kirjanik Jaak Jõerüüt.
Piibel ehk täpsemalt “Wana ja Uue Seaduse Püha Kiri”, mis koos aumärgiga Siimustisse jõudis, on trükitud 1921. aastal Tallinnas ning selle kaanesse on kuldsete tähtedega sisse pressitud Eeva Niinivaara neiupõlvenimi Eeva Pedriks.
“Et mälestustuba pole muuseum, kus kõik eksponaadid nummerdatud ja inventariraamatusse kantud ning nende turvalisus igapidi tagatud, siis ütlesin Pertti Niinivaarale, et soovi korral võib ta aumärgi ja piibli igal ajal tagasi saada,” ütles Tiina Mihhailov. “Tema aga ütles, et nende õige koht on ikkagi siin, Siimustis. Usun, et otsus aumärk ja piibel siia saata küpses temas pärast seda, kui ta möödunud aasta kevadel peaaegu valmis mälestustuba vaatamas käis.”
Kaks numbrit Kevadikku
Eeva Niinivaara märkmetega raamatu saamise soovist oli Tiina Mihhailov peale Pertti Niinivaara juttu teinud ka Leili Kujanpääga Päijät-Häme Tuglase Seltsist: selle seltsi rahvaga tekkisid Tiinal soojad suhted pärast seda, kui ta 2004. aastal Lahtis neil külas käis. Kõnealuse seltsi liikmete hulgas on mitu Niinivaara õpilast, kes oma õpetaja mälestust väga kalliks peavad.
Pärast pikki otsinguid suutsidki Päijät-Häme Tuglase Seltsi liikmed hankida Niinivaara mälestustoa jaoks Rootsis tegutseva Eesti Kirjanike Kooperatiivi poolt 1959. aastal välja antud valimiku “Eesti lüürika” teise köite, mille on koostanud Arvo Mägi. Eeva Niinivaara käsikirjalised soomekeelsed märkused leiab Heiti Talviku luuletuse “Loojak” juurest.
Kui ajas pisut kaugemale tagasi vaadata, siis on Eeva Niinivaara mälestustuba veelgi väärtuslikke kingitusi saanud. Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu annetas mälestustoale näiteks kaks numbrit Eeva Niinivaara toimetatud Eesti Noorsoo Karskusliidu ajakirja Kevadik.
“Kui kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu töötajad möödunud suvel mälestustuba vaatamas käisid, kurtsin neile, et meil on siin vaid koopiaid Kevadiku materjalidest, aga mitte ühtegi originaalnumbrit. Ning peatselt saimegi arhiivraamatukogult kingituseks kaks Kevadiku numbrit,” ütles Tiina Mihhailov.
Luulekogu puudu
Üks oluline trükis on mälestustoast aga veel puudu: Eeva Niinivaara eesti- ja soomekeelset luulet sisaldav kogu “Unarsõnad”, mis ilmus Soomes 1979. aastal. “Praegu on meil olemas ainult Tartu Ülikooli Raamatukogus oleva “Unarsõnade” eksemplari abil tehtud koopia, aga ma pole kaotanud lootust saada kunagi kätte ka originaal-luulekogu,” ütles Tiina Mihhailov.
Nagu Tallinna linngi, ei saa ka mälestustuba tema sõnul kunagi valmis. Näiteks tuleks arhiivist üles otsida Eeva Niinivaara sünnitalu kaart ning lasta see mälestustoa seinale riputamiseks välja trükkida. Aga see nõuab nii aega kui ka raha. Mõistagi jätkub Siimustis ka Eeva Niinivaarale pühendatud kirjandussündmuste korraldamine.
“Mais toimub siin jälle Jõgeva valla ja linna koolide õpilaste omaloomingupäev,” ütles Tiina Mihhailov. “Seekord laseme lastel kirjutada enda välja mõeldud Kalevipoja muistendeid, mis lähtuksid nende kodukohast. Omaloomingupäevale on lubanud külla tulla muinasjutuspetsialist Piret Päär ning tublimad kirjutajad saavad preemiareisi Saare Kalevipoja Muuseumi.”
RIINA MÄGI