Jaanilaupäev ehk võidupüha oli tänavu pidupäev Jõgevamaa tehnikahuvilistele, sest just sel päeval vurasid meie maakonnast läbi Eesti vanasõidukite suursõidul osalejad. Palamusel tehti ka pooletunnine paus, mille kestel huvilised said tehnikat uudistada.
Suursõitu korraldab Eesti Vanatehnika Klubide Liit iga viie aasta tagant ning tänavune oli järjekorras juba neljas. Suursõit, millel osales peale kodumaiste ka Soomest ja Lätist pärit ekipaaže, algas 20. juunil Pärnust. Kõigepealt suunduti üle piiri Lätti. Järgmisel päeval naasti Eestisse ning tuuritati Valga- ja Võrumaal. Kolmandal päeval külastati ühiselt Põlvamaal asuvat Eesti Maanteemuuseumi ja sõideti üle Tartu Elvasse. 23. juunil, sõidu viimasel päeval kulgeti Palamuse, Põltsamaa ja Türi kaudu Paidesse, kus retk lõppes.
Suursõidu ajal toimus viis vanasõidukite näitust: Pärnus, Valgas, Võrus, Tartus ja Võhmas. Samas võis kogu suursõitu ühe selle korraldaja Tõnu Piiburi sõnul nimetada liikuvaks näituslaagriks, mis aitab väärtustada vanatehnikasõprade saavutusi tehnikaajaloo talletamisel.
Palamuse küll suursõidu näitusepaikade hulka ei kuulunud, ent kokkuleppel kohaliku omavalitsusega tehti sealgi umbes pooletunnine paus. Sirutati jalgu, vesteldi sõidukeid uudistama tulnud huvilistega ning lasti hea maitsta rosinakringlil, mida kohaliku naisrahvatantsurühma Sirtsuline liikmed kandikutelt pakkusid.
Suursõidurahva kirjus seltskonnas hakkas silma ka üks tuttav nägu: Järva-Jaani tuntud kultuuritegelane, pritsimees ja vanatehnikahuviline Tuve Kärner.
“Kuule, sa kirjuta õige Naelade suguvõsast, kes on suursõidul väljas üsna suure arvu inimeste ja autodega,” ütles Tuve ja viis mu kokku Harjumaal Kosel elava Rein Naelaga (65), keda võib pidada tõeliseks “tehnikahulluks”.
“Meie suguvõsa on suursõidul esindatud umbes 30 inimese ja üheksa autoga. Kõige nooremad kaasasõitjad on aastased lapsed,” ütles Rein Nael.
Oma kätega
Reinul on kolm venda, Villu, Lembit ja Ilmar, kes elavad samuti Kose vallas ja on samuti vanatehnikafännid. Ilmar jäi seekord paraku suursõidust eemale, sest pidi graafiku järgi tööl olema. Aga seltskond sai ikkagi kokku õige suur, sest tehnikapisik on nakatanud ka Naelade järgmisi põlvkondi, sealjuures mitte ainult noori mehi, vaid ka naisi.
“Minu minia teeb näiteks sõidu kaasa Žiguli 2101 roolis. See on selles mõttes hea, et kui aastane laps peaks pikast reisist tüdima, siis on hea väikese autoga ära koju sõita,” ütles Rein Nael.
Tema sõnul on noored Naelad roolikeeramise tihti juba paari-kolme aastaselt ära proovida saanud. Seitsmeaastaselt teevad selle suguvõsa poisid aga tavaliselt juba käed õliseks, st hakkavad kaasa lööma masinate ülesehitamisel.
“Mul on väga hea meel, et noored tehnika vastu huvi tunnevad,” sõnas Rein Nael. “Nad vähemalt oskavad ja tahavad oma kätega midagi teha. Tänapäeva noored tihti ei oska ega taha.”
Kõige vanem auto, mis Rein Naela kollektsiooni kuulub, on 1932. aastal valminud veoauto Ford. Mõningaid tema sõjaajast pärinevaid autosid (Pontiac, Chevrolet) võib naljatamisi filmitähtedeks nimetada: need on osalenud nii mõnelgi filmivõttel.
“Eesti vanatehnika entusiastid tunnevad üksteist ja oskavad filmitegijaid õige inimese juurde juhatada, kui neil endal parasjagu seda pole, mida filmimeestel vaja on,” ütles Rein Nael.
Ta kuulub vanamootorrataste klubisse Unic-Moto, aga ka Kaitseliidu vanasõidukite klubisse. Viimasest pole laiem avalikkus just väga palju kuulnud, aga tegelikult on see vägagi tegus organisatsioon ning omab päris suurt ja mitmekesist tehnikakogu. Igal suvel korraldab see klubi ka vanaveokite ringsõidu.
“Esimese, 2000. aasta sõidu ajal tulid Elvas kaks vanemat prouat Taanist toodud vana meditsiiniautot uudistama. Selgus, et nad olid sõja ajal sellise auto peal töötanud,” ütles Rein Nael.
43 sajale
Vanatehnika on tema sõnul mõnikord päris hea abimees noorte Kaitseliitu värbamisel. Mõnele noormehele on teadmine, et ta saab enda hoolde mõne vana sõjaväemasina, päris suureks motivaatoriks.
Vanatehnikaga tegelemine nõuab peale raha ka oskusi ja teadmisi. Rein Nael oli kolhoosiajal autoremonditöökoja mehhaanik ja hiljem juhataja, nii et tehnikast teab ta mõndagi. Aga kui tal endal teadmistest puudu tuleb, otsib ta lisa internetist või helistab mõnele teisele vanatehnikaentusiastile, kes antud alal pädev.
Rein Naela kogus olevate vanasõidukite arv jääb saja ja kahesaja vahele. Suurem osa tehnikast seisab tema kodus põllul, paremad sõiduriistad aga tema juhitava autoremondifirma töökoja katuse all.
Kui Eesti taas iseseisvaks hakkas saama, oli Reinul plaanis talu pidama hakata. Kes siis ette oskas näha, et väikepõllumajandus peatselt hääbub! Reinu talupidamise plaanidest kuuldes küsisid remonditöökoja mehed: “Aga mis meist siis saab?” Ning Rein tegigi hoopis autoremondifirma.
Kolhoosiajal oli vanatehnikat Reinu sõnul mõnes mõttes lihtsamgi restaureerida kui praegu, sest paljud vajalikud asjad sai pudeli viina eest kätte. Ja ülemused ei vaadanud ka viltu, kui majandi masinate kõrval mõni uunikauto töökojas korda tehti.
Tänavuse vanasõidukite suursõidu tegi Rein Nael kaasa veoautol MAN. See neelab saja kilomeetri peale 43 liitrit kütust. Kui arvestada, et iga päev läbisid suursõitjad umbes kakssada kilomeetrit, siis…
“Aga kus sa kõrvale jääda saad! Inimesed ootavad tee ääres, tahavad vanu masinaid näha. See on ju elav ajalugu,” ütles Rein Nael.
RIINA MÄGI
