Tänavune hilissügis jääb kindlasti kõigile meelde erakordse veerohkusega, mis mõnedel juhtudel suisa uputuse mõõtmed kippus võtma. Nii oli siis meie kandiski seekord n-ö viies aastaaeg. Soomaal, kust too termin pärit, oli aastaaegu tänavu kuuldavasti aga suisa seitse või kaheksa.
Suurvett võib vaadata ühest küljest kui tüütut nähtust, mis takistab mõnede asjade tavalisel viisil toimimist, teisalt on see aga looduse pakutud võimalus nautida omapäraseid elamusi ja jäädvustada unikaalseid kaadreid. Vooremaa fotograaf Anatoli sellist võimalust kasutamata jätta ei tahtnud. Sestap võttis ta detsembri esimesel nädalavahetusel koos sõprade Antsu ja Leinoga ette ellujäämiskursust meenutava fotomatka Endla järve äärde. Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni loodusvahi Viljar Purgeli telefoniülevaate “olukorrast riigis” ehk veeseisust Endla järve ümbruses kuulasid mehed ära küll, aga, põhjalikult aru pidanud, kvalifitseerisid nad kuuldu mitte hoiatuseks, vaid väljakutseks. Mille õiged mehed, teadagi, vastu võtavad.
Et kummikud jalga ja soojad riided selga tuleb panna ning kepid kätte võtta, oli selge. Iseasi, milline oli kellegi arusaam kummikutest. Kõige pikema säärega jalavarjud pani jalga ekstalunik ja kogenud kaitseliitlane Ants. Linnapoiss Leino piirdus pigem botikutega. Anatoli kummikute säärepikkus, mis jäi kahe äärmuse vahele, ei peegeldanud aga niivõrd kummikuomaniku arusaama heast matkavarustusest, kuivõrd Jõgeva kaubandusvõrgu võimalusi: matkaeelsel õhtul poodi tormates ta sealt lihtsalt kõrgema säärega kummikuid ei leidnud.
Kui kolm matkaselli Endla looduskaitsealale jõudsid, selgus, et kõik, mida Viljar rääkinud oli, oli sulatõsi ja enamgi veel. Veest paistvad laudteed näisid näiteks täiesti süütud ja kõndima kutsuvad, aga laudadele astudes hakkasid need aeglaselt kuhugi määramatusse sügavikku vajuma. Kõik olenes muidugi astuja kaalust. Kõhetud ja kerge kondiga Ants ja Leino kõndisidki rohkem nagu jeesukesed vee peal, neist mõnevõrra toekam Anatoli, kellel lisaks muule matkavarustusele kukil ka fototehnika, vajutas laudtee enamasti päris põhja. Aga eks sellega ole nagu majanduskriisiga: kui oled juba päris põhjas, siis tead vähemalt, et allapoole kukkuda pole enam võimalik.
Sõpra tuntakse hädas
Endla järve äärse majakese — kaitseala välibaasi — juures ootas Anatolit ja Leinot, kes selles paigas ennegi korduvalt käinud, ees seninägematu pilt. Majake oli nagu üksik saareke keset vett. Lõkkeplatsil oleksid saanud söömaaega pidada ehk ainult müütiline Vanemuise tütar Juta koos vesineitsitega, paadisild, millele tavaliselt paadist päris kunst ronida, oli aga üldse vee alla kadunud.
Matkal sai veelkord tõestust kõnekäänd, et sõpra tuntakse hädas. Et ka lühisääreliste kummikutega Leino järveäärse majakese juurde jalgu puhkama pääseks, tegi Ants ees luuret ning otsis üles kõrgemad kohad, millele astudes säilis vähemalt lootus, et vesi üle kummikuserva ei tule. Kui aga Anatoli pealtnäha täiesti kindlat rada mööda astudes ootamatult põlvini turbasse vajus ning, raske seljakott seljas, puu najale upakile jäi, oli jällegi Ants see, kes kummikud, millest Anatoli jala välja oli tõmmanud, üksteise järel turbast välja sikutas.
“Muul viisil poleks ma küll enam püsti saanud,” ütles Anatoli.
Nii et üksinda sellisele retkele minna oleks olnud tõesti riskantne. Kaasikjärve rappa minek olnuks hullumeelsus isegi kolmekesi.
“Pidasime plaani sinna minna küll, aga kui 150 meetrit astunud olime, tuli mõistus pähe ja keerasime otsa ringi,” ütles Anatoli.
Võimas elamus
Leino võttis aga matkaelamused kokku tõdemusega:
“See oli nagu hoopis teine paik kui see Endla järve äär, kus ma suvisel ajal olen käinud. Teadsin Tartust tulles küll, et veeseisud on igal pool kõrged — Emajõelgi oli see ju näha —, aga et Endla ääres selline pilt võib avaneda, poleks ma küll arvanud. See oli päris võimas looduselamus.”
“Seda kassid ostaksid,” ütles kassiaastal sündinud Kassinurme mees Anatoli seesmiselt nurru lüües, kui kodus fotosaaki üle vaatas ja kavandatava Endla-teemalise fotonäituse peale mõtles: ilma suurveepiltideta poleks näitusekomplekt mingil juhul täiuslik. Ja mis viga kodus soojas toas nurruda, kui võid tõdeda, et kõik rappa läinud sealt ka elu ja tervisega välja tulid ning et fototehnikagi terveks jäi.
Ei tea, kuidas Endla kandis veetase praegu on, aga Painküla sillalt Pedja peale vaadates tundub, et Noa laeva ehitamine pole uuel aastal siiski kõige pakilisem tegevus.
iii
RIINA MÄGI
