Raamatukogu erifondi pääsemiseks oli mul Tartus tehtud taotlus sellekohase loa saamiseks. Loa enese saatis mulle Moskva postiga järele professor Salme Nõmmik (1910?1988), kelle kui kateedrijuhataja ajutise kohusetäitja olin eelnevalt asjasse pühendanud. Nõmmik (sündinud Mangelson) oli pärit Pilistvere Lebaverest, praeguse Jõgevamaa lääneservalt.
Et elu impeeriumi pealinnas ja paljukiidetud Moskva ülikoolis oli kaunis trööstitu ja sumbunud, pidasin leevenduseks kirjavahetust sõprade ja tuttavatega kodumaal. Läkitasin oma uuest asukohast teate ka Soome, kust tuligi peatselt eakaaslane Kerkko Hakulinen ekskursioonile. Kohtusin siis temaga Moskvas. Viisin ta Hakulini nime all maateaduse muuseumi Moskva ülikooli peahoones, kuhu välismaalased vabalt ei pääsenud. Seejärel käisime koos ka linnuturul, mille jälgimine pakkus huvi meile mõlemale.
Moskvast kirjutasin ka Tormast Rääbiselt pärit akadeemik Paul Aristele (1905?1990), kes paljude muude küsimuste kõrval oli tegelnud ka Laiuse mustlaste keele ja kultuuri uurimisega. Ariste Tartust saadetud kirjades on mitmed viiteid tollasele elule ja õhkkonnale, mis ehk võiksid laiematki huvi pakkuda.
Tartu, 06.10.1984.
Armas Ott Kurs,
tore oli lugeda Sinu kirju ja põnev oli lugeda kirjutist Geblerist, kellest ma varem midagi pole teadnud. Lieber Freund, wo erschient die Zeitschrift oder Zeitung ?Neues Leben??
Meil on Tartus veidi keerulised päevad. Moskvast on siin 6-liikmeline kontrollbrigaad või -komisjon, kes uurib õige rangelt kõiki puudusi, eriti ideoloogilisi. Meie teaduskonnas on leitud kõige rohkem puudusi vene keele kateedrist. Kui oli sinna mindud tööpäeval tööajal, pole ühtki inimest olnud kohal. Ukski olnud lukus. Kontrollid on Tartus tuleva nädala lõpuni.
Mul on vähe tööd. Esimene kursus tuli kolhoosist. Neile loen. Teised kursused on nüüd kartulit võtmas. Varsti läheb prof. A. Künnap Ungarisse ja siis kohe Rootsi. Tehti korraldus, et mina lugegu tema asemel. Eks ma teengi siis seda ega kaeba enam töö vähesust.
Vahepeal oli ilusat ilma. Täna hakkas taas sadama. Tahtsin just nüüd hakata aeda seadma talvekorda, aga vihmaga rohitseda ja kitkuda pole lõbus. Kui ma vahetevahel ei tee kehalist tööd, siis vaimne töö ei taha edeneda. Aiatöö on mind ikka virgistanud.
Sain Rootsist huvitavat kirjandust mustlastest rootsi ja mustlaskeeles. Neid loen, kui muud midagi teha pole.
Vadjandusele tegin mõnepäevase pausi. Siis rühin edasi.
Vadjamaal on palju muutunud. Vanad pädevad keelejuhid on surnud. Keelt veel võib kuulda, kuid rahvaluulet kirja panna enam suurt ei saa. Aeg on läinud edasi ja vanad pärimused hääbuvad.
Sa küsid ühest vadja tütarlapsest, kes tahtis tulla Tartusse ülikooli, aga ei saanud sisse. Temast ma ei tea midagi. Tema vadjakeelsed omaksed on surnud. Pole enam käinud tema kodukohas.
Vadjas käib nüüd hoolega Heinike Heinsoo, aspirant.
Mina ise ei taha enam kuhugi minna. Tartus on kõige parem olla. Saatsin isegi teate Sõktõvkarisse, et ma sinna kongressile ei lähe. Liiatigi arvan, et see kongress eriti hästi ei õnnestu rahvusvahelise keerulisuse tõttu.
Ela siis õnnelikult ja tee tööd, kunagine reisikaaslane.
Paul Ariste
See kiri kandis 8. oktoobri Tartu ja 12. oktoobri Moskva postitemplit. Selgituseks tuleks märkida, et olin eelmise aasta augustis käinud oma tudengitega menetlusekskursioonil Altais, mille loodust oli omal ajal põhjalikult uurinud Friedrich Gebler (1782?1850). Seejärel saatsin oma artikli sellest kuulsast saksa päritolu Altai-uurijast Moskva saksakeelsele ajalehele Neues Leben, kus 18. juulil 1984 pealkirja all Arzt und Biologe ilmunud loo koopia saatsin ka Aristele. Et olin osalenud suvel 1964, seega siis rohkem kui paarikümne aasta eest, Ariste juhitud Vadja-ekspeditsioonil, käsitlevad tema kirjad ka seda teemat. Ariste edukaimaks peetud õpilane Ago Künnap (sünd 1941) oli siis juba soome-ugri keeleteaduse doktor ja professor ning juhatas kateedrit Tartu ülikoolis.
Umbes kuu aja (postitemplid vastavalt 10. ja 14. november 1984) pärast tuli Aristelt teine kiri.
Tartu, 08.11.1984.
Kallis Ott Kurs,
ei vastanud sulle varem kahel põhjusel. Kirjutasid, et oled mõne aja Moskvast ära. Ei tahtnud oma kirja panna sind ootama. Teine põhjus oli see, peamine, et tahtsin valmis sada oma uue vadjakeelse töö. Sain täna valmis. On 166 käsitsi kirjutatud lehekülge. Vehkisin kirjutada päevad ja tuhnisin allikaid. Pealkirja veel pole, aga vist see leeb ?Vaipoole vadja rahvalauludest?. Nüüd pean hakkama masinal kirjutama.
Eile olin demonstratsioonil. Oli ilus ilm. Nõnda oli päris mõnus oodelda Akadeemia tänaval ning marssida pikkamööda tribüüni ette. Kui tulin koju, võtsin kaasa komi aspirandi Eugen Tsõpanovi. Vaatasime koos läbi tema artikli, mille saadan SFU-le.
5-l novembril oli TRÜ nõukogu koosolek, kus valiti ja taasvaliti 9 õppejõudu. Pikalt-laialt kõneldi kontrollist. See range kontroll oli meie suhtes olnud küllaltki heatahtlik. Ainult üksikuile isikule oli tehtud märkusi.
Ülikoolis liikudes on meel kurb, et poisse läheb üha enam armeesse. Mõnele ainele on jäänud vaid üksikud noormehed, ega pole kindel, et nad jäävad. Mulluseidki on ükshaaval kutsutud ära, kuigi tollal vabastati. Kurb on sedagi kuulda, et mõnel eesti noormehel on võetud hing välja. Armeekaaslased on neid nõnda klobinud, et elu ei püsinud kontide ja naha taga.
Ela Moskvas hästi. Uuri ja kirjuta!
Paul Ariste
Novembri algul 1984 valminud Ariste käsikiri oli aluseks kaks aastat hiljem (1986) Emakeele Seltsi Toimetiste sarjas ilmunud raamatule Vadja rahvalaulud ja nende keel (108 lk). Raamatu saamislugu lühidalt kirjeldades kasutab Ariste ka eestikeelset tulevikuvormi leema (leen, leed, leeb jne), mida ta vanas eas püüdis propageerida. SFU on 1965. a Ariste asutatud ja toimetatud vene-, saksa-, inglise- ja prantsusekeelne rahvusvaheline fennougristika ajakiri Sovetskoje Finno-ugrovedenie, mis 1989 hakkas kandma Linguistica Uralica nime. Seoses noormeeste massilise sõjaväkke saatmisega tuleb meenutada, et tollal pidas Nõukogude Liit sõda Afganistanis. Ariste viimane kiri oli postitatud 25. novembril ning kandis 29.11. 1984 Moskva templit. Et vahepeal jäi raskelt haigeks ning lahkus seejärel igavikku mu ema, olin oktoobri teisel poolel kodumaal. Moskvasse naasnuna kasutasin vaba aega Lenini raamatukogus kirjanduse lugemiseks ja rootsiaegseid Ingeri kaarte uurides.
Tartu, 25.11. 1984.
Armas Otto Kurs,
avaldan sulle sügavat kaastunnet ema kaotuse puhul. Minu ema lahkus omastest 1934. aastal ja isa 1957. aastal. Mõlemad on mul sageli mõttes. Pärast ema surma elas isa minu juures. Tema oli eriti hea inimene. Kui ma päeval teen midagi paha, mida kahetsen, siis näen öösel isa unes, kes vaatab mulle noomivalt otsa.
Ka mina olen Tartus tudeerinud mõnd Rootsi aegset Ingeri kaarti, mida kasutasin Vadja kohanimede kohta tehtud kirjutistes. Seda kaarti, mida mainid, pole ma vist näinud.
Kurb oli Tveri karjalaste saatus ja kurb on see praegugi. Erik Amburgeri raamatut ma ei tunne.
Tsensor on ka minuga hädas. Ilma minult luba küsimata avaldatakse minu 80. sünnipäevaks kogumik. Tsensor olevat selle käsikirjast mõned seigad kõrvaldanud. Seda teadis kogumiku toimetaja prof. A. Künnap.
Sinu ?Kenttätutkimusten perinteet Tarton Yliopistossa?on mainio kirjoitus. Mainid selles Alexander Schrencki. Schrenckide suguvõsast on pikalt-laialt kirjutanud L. von Schröder oma mälestustes. Tema ema oli Schrencke. Mul on see raamat olemas.
Olen kuidagi viril ja vilets. Sellepärast on kirigi vilets. Olen ebausklik. Olen sugereerinud enesele, et kui aasta jooksul pole ma suutnud trükis avaldada 100 lehekülge, siis üle järgmise aasta läve ei astu. 1984. aastal on ilmunud üle 100 lk. Seega ma veel ära ei sure.
Ela hästi!
Paul Ariste
Ariste kirjas märgitud artikli ?Kenttätutkimusten perinteet Tarton yliopistossa? olin saatnud Soome geograafiaajakirjale Terra, kus see ka 1983. aastal ilmus. Olin äratrüki saatnud ka Aristele, kes siis seda kirjas kommenteeris. Mu tähelepanekuile Tveri karjalaste saatusest, samuti kavale tõlkida eesti keelde Middendorffi kirjeldus reisist Taimõrile reageeris Ariste osavõtlikult. Moskvast mitte leitud Erik Amburgeri raamatust Ingermannland ei teadnud aga temagi. Hiljem laenasin Aristelt lugemiseks Leopold Schroederi mälestusteose. Ta oli selle kord Tartu Riia tänava antikvariaadist ostnud. Middendorffi Reis Taimõrile eestikeelse tõlke (tõlkijad Aili ja Ott Kurs) avaldas kirjastus Eesti Raamat 1987. a.
Ariste elas pärast oma viimast, mõneti pessimistlikku kirja veel üle viie aasta. Ta töötas hoolega ning temalt ilmus aastail 1985-1989 kokku 90 kirjatööd, kusjuures 1989. aasta toodang oli 50 lehekülge. Kui Paul Ariste 2. veebruaril 1990 ? üks päev enne oma 85. sünnipäeva ? siit ilmast lahkus, jätkus tema kirjutiste ilmumine veel kümnekonna aasta jooksul. Kõige rohkem oli neid 1990. aastal, kokku 12 nimetust, mahuga ligi poolsada lehekülge. Seejärel tuli kuni sajandivahetuseni aastas välja 1-2 Ariste kirjutist.
OTT KURS
