Neljapäeva õhtul kõlasid Viljandis Pärimusmuusika Aidas maagilised saami joiud ja eriliselt elurõõmsad karjalakeelsed laulud. Esinesid ansamblid Fádnu ja Burlakat.
Fádnu solist Berit Alette Mienna tutvustas laule, võttes paari lühikese lausega kokku nende sisu. Joiud olid sügavalt seotud elu igavese ringkäiguga, kõneldes nii Põhja-Norra loodusest kui sealsetest inimestest. Näiteks jutustas üks joig 2-aastasest lapsest, kes on kaotanud ema, üks sobib laulda tütretütrele, üks joig sündis aga, kui täiskuu paistis Stockholmi kohal.
Üks joig meestele, teine naistele
Fádnu on Põhja-Norra ansambel ja esineb saami rahvarõivastes. „Me saame joiguda inimesi, mägesid ja järvi,” avaldas Berit Alette Mienna kuulajatele saami saladuse. Ja kuulates tekkis tunne, et mingil määral lauldakse tegelikult kogu aeg hoopis ühte ja sama laulu, et joig, mis kõlab, ei koosnegi sõnadest, vaid häälitsustest, millega püütakse järele aimata looduse enda häält.
Saami etnoansambli Fádnu helimaailm toob tõesti lähedale põlisrahva elu Põhjala looduses. Neid kuulates tulevad meelde virmalised põhjataevas, mere kohal kumav keskööpäike, kõrguvad mäed ja isepäised, tugevad inimesed.
Mienna repertuaaris on nii traditsioonilised saami joiud kui ka religioossed rahvalaulud. Ta on laulnud joige koos rahvusvaheliselt tuntud vokalisti Bobby McFerrini ning saamide Frode Fjellheimi ja Halvdan Nedrejordiga. Berit Alette, kes laulab nii saami kooris kui esineb solistina, pani Viljandis kaasa joiguma ka eestlased. Üks joig oli mõeldud meestele ja teine naistele ning ei läinud kuigi kaua aega, kuni publik aidas Fádnuga kaasa laulis.
Helilooja ja pillimeister Øistein Hanssen mängis luust, loomasarvedest, puust ja kõrtest valmistatud traditsioonilistel puhkpillidel. Üks vilepillidest oli mehest endast pikem. Helid ja kõlakooslus oli meeliülendav ja kõiksustpuudutav. Lauldi ka jumalatele, aga neid ei nimetatud nimepidi.
Muidugi on soomeugrilased aja jooksul naabritega segunenud. Hanssen tunnistaski, et vana saami suguharu verd voolab ta soontes vaid pool. Hanssen mängib ka vanimat teadaolevat saami muusikainstrumenti fįdnut ja tema loodud muusikat on sageli kasutatud filmides, teatrietendustes, televisioonis ja raadios.
Laulsid poistest ja tüdrukutest
Neljapäeval teisena aidas üles astunud ansambel Burlakat on pärit Põhja-Karjalast Rääkkyläst ja on lauljate väitel ainuke ansambel Soomes, kes laulab vaid karjala keeles. Burlakat tähendab karjala keeles hulkureid ja ansambli liikmed usuvad, et see sõna iseloomustab neid hästi ka muusikalises mõttes.
Burlakate laulud olid rõõmsad ja säravad, rääkides peamiselt meheleminejatest piigadest. Ansambli liikmed on kõik professionaalsed muusikud, nende tõlgendused jõulised ja särtsakad. Sekka leidus ka üksikuid kurvemaid viise, sest elu ei koosne ju ainult pidupäevadest.
Burlakaid kuulates-vaadates süvenes veendumus, et soomeugrilased pole uimased ja tuimad, vaid vägagi elusad ja intensiivsed. Burlakate pillide hulka kuulusid lõõtspill, viiul, 10-keelne kannel ja löökriistad ning nende laul kõlas nii ühe- kui mitmehäälsena, sisaldades nii õrnu helisid kui ka võimsat eneseväljendust.
1993. aastal asutatud Burlakat on sage esineja soome tuntumatel rahvamuusikafestivalidel. Ansambel on välja andnud kolm CD-plaati karjala muusikaga, neist teine, 2004. aastal Saksamaal plaadistatud Magie, tõi kaasa ka ülimenuka turnee Saksamaa mainekates klubides.
Reedel oli pärimusmuusika aidas aga hõimupäevade suur ühiskontsert, kus esinesid karjala ansambel Sattuma, udmurdi ansamber Brangurt Pesjanaiös, mordvalastest koosnev Sjatko, maride ansambel Tumo ja ungarlaste bänd Buda Folk Band.
iii
JAANIKA KRESSA
