Paras pähkel on Garcia tekst (Eesti Draamateatris mängiti seda, muuseas, “Kokkade öö” nime all) sellepärast, et see ei põhine, nagu teatritekstid tavaliselt, mingil “stooril”, sü˛eel, vaid see algab eikusagilt ja jõuab välja eikuhugi. Kolm põhitegelast, Intellektuaal (Ivar Vinkmann), Teenistuja (Heini Reiman) ja Ülalpeetav (Ülle Luik) lihtsalt räägivad vaheldumisi oma mälust või fantaasiailmast pärit lugusid, mis heidavad mitte väga otsest, aga vähemasti kaudset valgust nende siseilmale. Lood on tükati nukrad ja tükati pöörased ning nendest aimub, et jutustajad on üksildased ja kuidagi pidetud inimesed. Aeg-ajalt lähevad monoloogid üle dialoogiks, mis näitavad, et kolme justkui ühes eluruumis eksisteeriva inimese vahel pole samuti eriti tugevaid hingelisi seoseid. Või piirduvad need sõnapingpongi mängimisega.
Kõige kummastavam on see, et räägitakse ühte, aga tehakse enamasti hoopis teist. Räägitakse oma unistustest, hirmudest või elus juhtunust, aga tehakse hoopis süüa. Või juuakse veini. Kusjuures süüa teevad mehed ja joob naine. Vein on, olgu tõe huvides öeldud, mängu, aga tehtav söök päris. Nagu iga vaataja lõhnade järgi veenduda ja pärast etendust ka maitsta saab.
Tegelikult on lavastuses veel neljaski tegelane, kes kannab tingnimetust Tõeline kunstnik ja keda kehastab vanameister Eino Võsaste. Tema ei tee midagi peale söögist rääkimise, täpsemalt eriti peente vanaaegsete roogade valmistamisjuhiste dikteerimise.
Selles, et sõnad ja teod sedaviisi teineteisest lahus kõnnivad, peitubki allakirjutanu arvates tüki valusaim kari. Sellises situatsioonis peab näitleja suutma sõnadega väga elavaid, reljeefseid, toonide- ja varjunditerikkaid pilte maalida, muidu jäävad sõnad üksnes tühjadeks sõnadeks ja vaataja ei saa millestki aru. Teine kari peitub selles, et tekst koosneb justkui suurest hulgast lahtistest niidiotstest, mille kokkusõlmimine on tõeline kunsttükk. Päris vältida Jõgeva amatöörtrupil neid karisid allakirjutanu arvates ei õnnestunud, aga suisa laevahukuni ka asi ei läinud.
“Garcia tekst köitis mind ühest küljest sellepärast, et see on tavatu ja modernne ? kirjutatud nii neli-viis aastat tagasi. Ja see käsitleb meilgi Euroliitu astumisega aktuaalseks saanud teemasid ? immigrantide teemat näiteks,” ütles Jõgeva Linna Teatri lavastaja Janek Varblas. “Tõtt-öelda tundus tekst meile endalegi paraja segapudruna, mida on võimatu pähe õppida, aga pikapeale hakkasime eri tekstifragmentide vahel siiski üsna tugevaid seoseid nägema. Samas võib öelda, et need inimesed räägivad igaüks oma lugu ega kuula-mõista teist enda kõrval. Just selliseid inimesi autor meie meelest aga kujutada tahtiski.”
Et vähemasti esietendusel veel midagi vajaka jäi, seda tunnistas ka lavastaja.
“Temperamendist jäi meil, eestlastel, hispaanlase teksti lavale toomisel veidi puudu jah: tõusud-mõõnad tuleks kontrastsemaks mängida. Aga tegelikult on “Kokakunst” harrastustrupi jaoks ka teatud lagi: kui see suudetakse ära mängida, siis suudetakse mängida mida iganes,” ütles Janek Varblas.
Allakirjutanule andis “Kokakunst” igatahes tükiks ajaks mõtteainet. Selle üle, et mida autor nende pidetute inimeste kummaliste lugude kaudu öelda tahtis ja miks ta kogu tegevuse söögitegemisele taandas. Kas sellepärast, et ta põlgab inimesi, kes kõrgest kunstist ja aadetest kõneldes tegelikult ainult oma kõhu täitmisele mõtlevad? Või just sellepärast, et ta peab kõhutäitmise esikohale seadmist täiesti normaalseks ja loogiliseks, sest, nagu öeldakse ? sa oled see, mida sa sööd. Aga võib-olla tegi Garcia vaatajaile tünga ja lihtsalt lollitas neid. Näitlejate vandeseltslaslikul kaasabil.
RIINA MÄGI
