Kui tuhanded eestlased 1944. aasta sügisel paatidega Rootsi põgenesid, mõtlesid nad tõenäoliselt ainult sellele, kuidas ellu jääda ja võimalikult ruttu tagasi koju, punavõimust vabanenud Eestisse pääseda. Alles siis, kui sai selgeks, et koju niipea ei saa, hakati mõtlema sellele, kuidas Rootsis eestlaseks jääda ning lastestki eestlased kasvatada. Muu hulgas rajati siis Koitjärve laager.
iii
Olin Koitjärvest päris palju kuulnud, aga poleks uskunud, et ise kunagi sinna satun. Ometi viis mitmete juhtumiste ja asjaolude jada just selleni, et Palamuse segakoorile, mille koosseisus ma paar kuud tagasi Rootsis käisin, pakuti võimalust ööbida Koitjärvel. Et hind oli soodne, olime nõus, teadmata veel isegi, missuguse kullakänkara otsa oleme sattunud. Saime sellest aru alles siis, kui kohale olime jõudnud. Või koguni alles siis, kui lahkuma asutasime ja avastasime, et ega ei tahagi väga minna: mõne päevaga oli see paik ikka väga naha vahele pugenud.
1960. aastal, kui Göteborgis ja selle ümbruses elavad eestlased Göteborgist umbes
“Oma suvelaager otsustati rajada eelkõige selleks, et eesti skautidel oleks paik, kus isekeskis koos käia,” ütles Göteborgis elav eestlanna, kauaaegne pedagoog Evi Lepik. “Kui eesti lapsed olid rootsi lastega koos, siis tekkis ikka väikesi arusaamatusi: rootslastele ei meeldinud sugugi, et eestlased omavahel eesti keeles rääkisid.”
Võõrsile siirdunud eestlaste jaoks oligi skautlus Evi sõnul tegelikult 75 protsenti eestlust ja 25 protsenti skautlust. Ehk siis: skautlus aitas lastest eestlasi kasvatada. Igapäevaelus oli neil ju eestikeelse suhtlemise võimalusi ja vajadust napilt, skaudilaagrist saadi aga jõulist tuge eestikeelsusele ja –meelsusele. Koitjärve nimigi on üks osa eestimeelsusest. “Laenatud” on see samanimeliselt paigalt Eestis, täpsemalt Kõrvemaal.
“Sõjaeelses Eestis oli just Koitjärve üks selliseid paiku, kus noortelaagreid korraldati,” ütles göteborglane Raivo Hansen. “Ühel siinse laagri asutajatest olid noist aegadest väga ilusad mälestused ning seepärast sai ka siinne paik Koitjärveks ristitud.”
Kummitus truubis
Kõik laagrirajatised on Koitjärvele püstitatud talgukorras ja samal viisil on neid ka hooldatud. Raivo sõnul oli esimene hoone, mille eestlased siin püsti panid, saun.
“No osalt selleks Koitjärve ostetigi, et oleks ometigi koht, kuhu üks korralik eesti saun teha,“ ütles Raivo muiates.
Ja tõepoolest: kui saun just eestluse nurgakivi pole, siis üks eestlase hingele ja ihule väga vajalik asi ometigi. Koitjärve sauna kaifis Palamuse segakoor igatahes täiel rinnal. Eriti võimalust lavalt kasvõi seitse korda järves käia, aga ka saunaümbruse natuke müstilist atmosfääri: tundus, et kohe-kohe jooksevad metsast välja Mõhk ja Tölpa või siis hoopis tötskääbused — teate küll, need Astrid Lindgreni “Röövlitütar Ronjast“ pärit kentsakad tegelased, kellele nende visuaalse kuju andis rootsieestlannast kunstnik Ilon Wikland.
Veelgi müstilisem paik jääb metsa sisse oja äärde.
“Oja ääres olnud kunagi vesiveski ja ühe vanema proua jutu järgi pidi siin kummitama,“ ütles Evi Lepiku tütar Meeri Lepik, Göteborgi piirkonna eesti skautide praegune juht. “Ükskord, kui laagris olnud lastele öise seiklusmängu korraldasime, tõmbasin endale vööni kalamehesäärikud jalga, pugesin siiasamasse teealusesse truupi ning tekitasin seal flöödi abil ebamaiseid helisid. Ning üles mind ei leitudki!“
Esmapilgul pigem paganliku auraga Koitjärvele on omapärase vabaõhukiriku näol siiski ka kristlikke elemente toodud. Lihtne palkidest kellatorn, valgeksvärvitud rist, mõned pingid ja mälestuskivi Koitjärve rajajatele, kes siitilmast juba lahkunud — ja ongi pühalikkust just niipalju kui vaja. Evi Lepik ütles, et vabaõhukirikus on noorpaaregi laulatatud ning toob näiteks oma vanema poja Urmase laulatuse.
Rukkileib ja mulgikapsad
Koitjärve esimesed suveasukad on nüüd jõudnud viie- ja kuuekümnendatesse eluaastatesse.
“Endast mõne aastakümne jagu vanemate inimeste heietamist stiilis “Kui meie noored olime, siis oli Koitjärvel nii…“ olen ma kuulnud sellest ajast, kui ma üldse midagi mäletama hakkasin. Ja loomulikult olnud nende jutu järgi siis kõik asjad palju paremini, ilusamini ja õigemini,“ ütles Evi noorem poeg Matti muiates.
Kahel aastal, 1964 ja 1996 toimus Koitjärvel ülemaailmne eesti skautide kokkutulek. 1996. aastal olid seal esindajad ka kodu-Eestist. Majas, milles osa meie koorist kolm ööd veetis, võiski igalt poolt leida rekvisiite, mis ühel või teisel moel kas ülemaailmseid või väiksemamastaabilisi skaudikokkutulekuid meenutasid. Kogu see maja lõhnaski tegelikult seiklus- ja romantikarohke skaudiajaloo järele.
Meeri Lepiku sõnul olevat skaute praegu väheks jäänud nii eesti kui ka rootsi laste hulgas. Kunagi oli skautlus ju üks väheseid vaba aja sisustamise ja ühistegevuse vorme, nüüd aga on valikud palju laiemad. Nii et ainuüksi skautide pärast ei tasukski Koitjärvet enam pidada. Ent sellele vaatamata ei kavatse seda haldav Koitjärve Sihtasustus laagrile kriipsu peale tõmmata, vaid mõtleb hoopis, kuidas see tulevaks aastaks juubeliväärilisse korda saada: möödub ju siis pool sajandit Koitjärve rajamisest.
“Praegu üüritakse Koitjärvet välja perepidudeks ja muudeks koosviibimisteks,“ ütles Evi Lepik. „Göteborgi eestlased käivad siin Eesti Vabariigi aastapäeva pidamas. Minu poeg Urmas, kes nüüd juba mõned aastad Eestis elanud, algatas siin tosin aastat tagasi Rootsi eesti noorte kultuurilaagrite traditsiooni. Lihavõttepühade aegu tullakse siia paari-kolmekümnekesi kokku, kuulatakse ettekandeid eesti keelest ja kultuuriloost, õpitakse rukkileiba, mulgikapsaid ja muid eesti toite valmistama ning tuntakse end muidu mõnusalt ja eestlastena. Juuni algul peetakse aga siin Koitjärve suvepäevi, kuhu tulevad kokku kõik need, kellele see paik armas on. Tavaliselt on siin siis koos paar-kolmsada inimest.“
Ka Palamuse segakoori Kuus Õuna liikmed võib nüüdsest liigitada nende hulka, kellele kõnealune paik armas on. Ehkki meie Koitjärve-kogemust ei saa võrrelda nende omaga, kes seal oma noorpõlve kõik suved veetnud on. Aga kui laulsime Koitjärve laululaval Peep Sarapiku laulu “Ta lendab mesipuu poole“, liigahtas ilmselt meis kõigis midagi: mõistsime äkki erilise selgusega, mida tähendab sunnitud võõrsilolek ja kui paksust müürist tuleb end läbi murda, kui tahad oma lastest võõrsil eestlased kasvatada.
iii
RIINA MÄGI
