Eestis käivitud energiadebati taustal on paslik meenutada, et Eesti energiamajanduse pikaajaline prioriteet number üks peab olema energiatarbimise vähendamine. Sama oluline kui arutelu, millistest allikatest Eesti tarbijate energiavajadusi tulevikus katta, on kuidas saaksime hakkama vähema energiahulgaga. Millistest sektoritest leiame suurima kokkuhoiuvõimaluse? Kuidas motiveerida kodutarbijaid ja ettevõtteid tegema investeeringuid, mis alles aastate pärast suurema energiasäästu näol ennast ära tasuvad.
Eestis võib säästa kuni kolmandiku praegu tarbitavast energiast. Kõige tulemuslikum oleks alustada hoonetes tarbitava energiakoguse vähendamisega, sest hoonetele kokku kulutavad kodumajapidamised, ettevõtted ja avalik sektor 40 protsenti kütuste ja energia lõpptarbimisest.
Hoonete energiatarbimises on esimesel kohal küte. Kesk- ja Põhja-Euroopas on kütte osatähtsus energia tarbimises 50-70 protsenti. Seetõttu seisnevad energia kokkuhoiu suurimad võimalused kütteks tarbitava energia vähendamises. Paljudes maades toimub see kokkuhoid juba praegu seadusandluse kaudu, nähes ette hoonete projekteerimisel lubatava kütteenergiakoguse pinnaühiku kohta aastas.
Euroopa Liidus liigutakse jõudsalt selles suunas, et uued hooned passiivmajade nõudeid järgiksid. Euroopa Parlament tegi jaanuaris ettepaneku, et alates 2011. aastast ehitataks kõik uued hooned passiivmajade nõudeid silmas pidades.
Mis on passiivmaja?
Meedias on viimasel ajal räägitud uudsetest passiivmajadest. Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku muuta uutele, alles ehitatavatele hoonetele alates 2011. aastast üldkehtivaks passiivmajadele kehtivad nõuded. Passiivmaja puhul on hoonete energiakulu piiratud 15 kWh/(m2 a). See on pea 15 korda väiksem olemasolevate hoonete keskmisest Eestis (220 kWh/m2 a).
Passiivmajaks nimetatakse hoonet, kus maja kütmiseks piisab ainult sissejuhitava õhu soojendamisest ning kus aktiivsest küttesüsteemist saab seetõttu loobuda. Passiivmaja puhul on võtmesõnaks hoonete väga hea soojustus. Nimelt on hooned ümbritsetud välisseintelt, katuselt ja vundamendilt 30-50 cm isolatsioonimaterjaliga. Lisaks sellele on hoone ehitatud õhutihedana. Passiivmajad on ehitatud ka ilma külmasildadeta ning selle akende paigutus ja kvaliteet võimaldab kasutada looduslikku päikeseenergiat. Soe, mis tavalistes hoonetes ventileerimisega majast välja juhitakse, võetakse soojavaheti abil tagasi sissetulevasse õhku.
Passiivmajade nõudeid järgides tõuseb uue hoone ehitushind kuni 10 protsenti, renoveeritava hoone puhul on kulu suurem. Ent maja ehitamine ilma konventsionaalse küttesüsteemita ning kiiresti kallinevad elektri- ja soojahinnad teevad lisakulu vähem kui 10 aastaga tasa. Arvestades uue hoone eluiga, tasuvad täiendavad kulutused end igati ära. Renoveerimisel on passiivmajaks ümberehitamisel tehtav kulutus õigustatud, kui hilisem energiatarbimine moodustab 10-15 protsenti tänasest.
Säästab lasteaed, säästab hotell
Passiivmajade ehitamisel kasutatakse enamasti tuntud materjale ning need hooned võivad olla väga erineva funktsiooni ja arhitektuuriga. Nii näiteks kavatseb Valga linnavalitsus rekonstrueerida passiivmajaks kohaliku lasteaia Kaseke. Otepää vallas on valminud samuti passiivmaja tehnoloogial põhinev Saekoja hotelli projekt.
Leian, et hoonete energiasääst ja iseäranis passiivmaja idee rakendamine on ühteviisi oluline nii jõukamatele kui ka väiksemate sissetulekutega leibkondadele. Proportsionaalselt suurem osa väikese sissetulekuga perede eelarvest kulub kütte- ja elektriarvetele maksmisele. Viimased kasvavad lähiaastatel hüppeliselt. Seetõttu on iseäranis nendele leibkondadele oluline energiat säästa.
Riigi käes on hoovad passiivmajade laiema kasutuselevõtu soodustamiseks. Käibemaksusoodustused, laenuintresside vabastamine tulumaksust ning õigusliku keskkonna loomine energiateenusettevõtete loomiseks on vaid mõned näited, mida riik saab teha hoonete energiasäästule kaasa aitamiseks. Meil seni tundmatud energiateenusettevõtted toimivad kõikjal vanades EL liikmesriikides. Sisuliselt võtab selline ettevõte endale kohustuse teha tarbija eest investeeringud energia säästmiseks. Tarbija – näiteks korteriühistu – maksab vähenenud energiaarvete vahet ettevõttele seni kuni investeering tasutud saab.
Eestis on 38 milj ruutmeetrit eluruume, mis tarbivad keskmiselt 220 kWh/m2 aastas. Kui meil õnnestuks seda numbrit vähenda kasvõi 100 kWh/m2 aastas, siis säästaksime aastas kokku 4,56 miljonit MWh. See on samas suurusjärgus kui pool Narva põlevkivielektrijaamade toodangut eelmisel aastal. Ärgem siis unustagem lihtsat tõde, et energiasääst on odavaim energiaallikas.
http://energia2020.wordpress.com aadressil saab lugeda Rene Tammisti teisi kirjutisi.
RENE TAMMIST,
Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nõunik
