Sinimustvalge lipu dokumenteeritud ajalugu algab 1881. aastast. Värvid said paika Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja Gustav Heinrich Beermann soovituse järgi: tema arvates sümboliseeris sinine truudust, must tõsidust ja valge puhtust. Lipu õmbles valmis Beermanni tütar Emilie kooli näputööklassis, puutöötoas valmistati vars ning lipu pühitsemisel Otepää kiriklas oli lipuhoidjaks Gustav Beermanni vanim poeg, usuteaduse üliõpilane Christoph.
Esimest korda tunnistati sinimustvalge lipp Eesti riiklikuks sümboliks Ajutise Valitsuse määrusega 21. novembril 1918 ning 12. detsembril heisati see Toompea lossi Pika Hermanni torni. Eesti rahvavägi võitles ja võitis Vabadussõja sinimustvalge lipu all, ent riigilipu staatuse sai meie rahvuslipp tegelikult alles 27. juunil 1922, kui Riigikogu võttis vastu riigilipu seaduse.
Teise maailmasõja ajal, 27. juulil 1943 peitis Karl Aun turvaliselt pakitud ajaloolise lipu koos muude EÜSi reliikviatega oma Kõola külas asuvasse Läänemardi tallu. 1944. aasta sügisel lahkus K. Aun kodumaalt. 26. detsembril 1991. aastal võeti ajalooline sinimustvalge lipp oma peidupaigast välja. 24. veebruaril 1992. aastal anti reliikvia üle tema pärisomanikule ? Eesti Üliõpilaste Seltsile. Praegu asub see hoiul Eesti Rahva Muuseumi hoidlas.
Tänaseks on lipuvärvid Eesti elus taas oma kohale asunud. Värvide legaliseerimine ei toimunud lihtsalt. Avalöögi tegid noored, kes julgesid 21. oktoobril 1987. aastal Võrus korraldada miitingu, kus lehvis sinimustvalge lipp. Järgmisena ilmusid rahvusvärvid rahva ette 1988. a aprillis Eesti Muinsuskaitse Seltsi viiendal kokkutulekul. Märkimisväärne on, et Eesti oli kogu totalitaarses süsteemis esimene, kus juleti välja tuua kaua aega keelatud olnud rahvussümbol ? rahvuslipp.
Järgnesid Tartu X levimuusikapäevad, kus kõlas Alo Matiiseni viis isamaalaulu ning sinimustvalge lipp lehvis juba üsna julgelt.
Öeldakse, et inimene küllastuvat kõigest, ka magusast unest ja armastusest. Kas ka pärast aastakümnete pikkust okupatsiooni tagasi võidetud rahvussümbolitest?
Meie rahvuslipu rohkem kui saja aastasele ajaloole mõeldes on hea tõdeda, et Jõgevamaa on just see koht, kus esineme sinimustvalge lipp valmis õmmeldi. Siin hoiti seda lippu varjul ka nõukogude ajal ning viie isamaalaulu autor Alo Matiisengi on pärit siit. Kas ei ole just meie kohustus hoida lippu erilises aus ja tähistada väärikalt Eesti Vabariigi presidendi poolt välja kuulutatud lipuaastat?
Kutsun kõiki külasid üles ehitama endale lipuväljakuid. Omavalitsused on lubanud tulla appi lipumasti paigaldamisel ja mina luban maavanemana kohale tuua rahvuslipu.
Riigilipp on riigi ja tema kodanikkonna võrdkuju, aga samas ka üks mõjusamaid ja olulisemaid avalikke sümboleid, mis lehvivana kergesti täheleanu köidab.
Esimese lipu toon ma 20. augustil Põltsamaale Sõpruse parki, järgmise 21. augustil Võtikvere raamatukülla ja 4. septembril Siimusti alevikku.
Õnnitlen teid kõiki taasiseseisvumise 13. aastapäeva puhul! Kohtumiseni meie rahvuslipu all, sest sellel päeval on meil õigus ja au heisata EESTI lipp!
AIVAR KOKK
Jõgeva maavanem
