?Kui möödunud aastal esimest korda sellesse majja sattusin, leidsin, et siinsesse suurepärasesse saali sobiks hästi just kirjanike portreede näitus: on seegi maja ju kirjanikule pühendatud muuseum,? ütles Ilmar Kruusamäe näitust avades.
Kirjainimeste portreed on olnud üks tema loomingu läbivaid teemasid ? teatriinimeste ja Tartu kunstnike portreede kõrval. Kõik sai alguse 1983. aastal valminud Hando Runneli portreest.
?Ükskord tekkis kunstimuuseumi seinale kiri, et sõlmitakse lepinguid kultuuritegelaste esindusportreede maalimiseks,? meenutas Ilmar Kruusamäe. ?Pool sajakroonisest tasust lubati kohe välja maksta, poole pidi saama hiljem. Aga nipp oli selles, et selle teise poole kättesaamiseks oleks tulnud ennast ?tarkadel inimestel? õpetada lasta, kuidas portreed maalida.?
Algul tuli esitada kultuuriministeeriumile visandid. Kruusamäe tegi korraliku poolemeetrise kõrgusega visandi. Talle öeldi otse, et selle töö peale küll lepingut ei sõlmita.
?Võtsin kätte ja tegin Runneli ikkagi valmis,? ütles Ilmar Kruusamäe.
Runnelit tundis Kruusamäe hästi sellepärast, et too armastas tihti käia Tartu Ülikooli kunstikabinetis. Sealsamas käis Kruusamäe ise majandusõpingute kõrvalt maalimas. Runneli portree maalimine oli omamoodi toetusavaldus luuletajale pärast tema nõukogudevastase maiguga luulekogu ?Punaste õhtute purpur? ilmumist. Kogul lasti küll ilmuda ja see osteti momentselt ära, aga ühtegi selleteemalist arvustust trükki ei lubatud. Portreel võibki leida ?Punaste õhtute purpurist? pärit kujundeid, aga ka asju, mis Kruusamäe peas Runneliga seostusid. Murenev müür maali allosas on vihje meid maailmast eraldavale müürile, mis, nagu tundlikumad juba siis tajusid, üha enam mõranema hakkas.
ToetusavaldusedToetusavaldust portreteeritavale võib näha mõnes teiseski portrees. Näiteks Kivisildniku, Lembit Kurvitsa või Priidu Beieri omas. Kivisildnikku, kellega Kruusamäe kunagi Kostabi Lehes koos töötas ja kelle luulekogu ta on kujundanud, peab kunstnik terve ellusuhtumisega eetiliseks inimeseks, kes nii mõndagi kolleegi palju aidanud, ent kes ise teatud perioodidel meedia peksupoisiks olnud. Lembit Kurvits on olnud Tähe tänavas Kruusamäe naaber. Kui tema kunagine kitarristikarjäär oli päris edukas, siis sama saatus pole teda paraku saatnud kirjanduse vallas.
?Kurvitsast õhkub Lutsu ?Tagahoovi? hõngu ja Lutsu loomingust peab ta kõvasti lugu ka,? ütles Kruusamäe.
Kui Kivisildniku portree on üle-elusuurune (oleks portreel kujutatud suuruses pea samades proportsioonides kere otsas, siis peaks Kivisildnik Kalevipoja kasvu ehk umbes seitsmekorruselise maja kõrgune olema), siis oma heast sõbrast, luuletaja Priidu Beierist on Kruusamäe maalinud üsna väikese pildi. Beier, kes, muuseas, on mõnda aega elanud Betti Alverist tühjaks jäänud Koidula tänava korteris, ongi tema sõnul üsna tagasihoidlik inimene. Osalt sellest tingituna sündis omal ajal tema n-ö teine mina Matti Mogu?i, keda avalikkuse ees esindas Tartu ja kogu Eesti kunstiringkondades hästi tuntud kollektsionäär Matti Milius.
Beier ei armastanud nimelt oma luulet avalikult ette kanda, küll aga tegi seda meeleldi, efektselt ja suisa röökides Milius. Temale laekus siis ka tagasiside. Miliuse portree ? loomulikult üle-elusuurune, sest tema puhul pole väiksem formaat mõeldavgi ? maalis Kruusamäe Miliuse enda tungival nõudmisel. Näituse avamisel käinud said peale portree näha Miliust ennastki. Kes endiselt Beier/Mogu?i luuletusi peast mäletas, aga kandis neid ette, nagu Kruusamäe märkis, vähemalt kolm korda vaiksemalt kui omal ajal.
Üldse olevat Milius, Kurvits, Beier ja teised taolised tegelased Kruusamäe sõnul praegu Tartu linnapildis hulga vähem märgatavad kui paarkümmend aastat tagasi. Betti Alveri Muuseumi juhataja Toomas Muru märkis aga, et kui Kruusamäe maalidel kujutatud kirjainimeste hulgas on ka neid, kes omavahel kohe üldse läbi ei saa, siis kunstnik on neid suutnud üsna ühesuguse pilguga näha.
Ministeerium ja kolhoosKui enamasti on Kruusamäe kujutanud portreedel talle isiklikult tuttavaid inimesi, siis Oskar Lutsu ja Betti Alveri portree (viimane seisab Betti Alveri muuseumis kogu aeg) on maalitud fotode järgi. Lutsu portree tellis kirjaniku 100. sünniaastapäevaks toona veel avamisjärgus Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Toivo Kamenik, kellega Kruusamäe oli ühes üliõpilaste ehitusmaleva rühmas olnud. Lihtsameelne Kamenik kandis asjast ette ka kultuuriministeeriumile. Sealt aga öeldi, et ennem pannakse seina äärde lillepostament kui seinale Kruusamäe maalitud portree. Põhjendati otsust sellega, et esiteks puudub Kruusamäel kunstialane haridus, teiseks pole ta Kunstnike Liidu liige ka kolmandaks olevat ta üleüldse rahvavaenlane.
Nagu omal ajal Runneli, nii tegi Kruusamäe ka Lutsu keelule vaatamata siiski valmis. Maali asukoht mõõdeti välja, suur nael löödi seina ning Lutsu juubeli ja muuseumi avamise pidustuste ajal? kinkis portree muuseumile kohalik Kevade kolhoos. Kingituse andis üle partorg isiklikult, see riputati seinale ja istus sinna ideaalselt. Ning kultuuriministeeriumi esindajatel polnud enam midagi öelda. Vaat selliseid kavalaid käike tuli paarkümmend aastat tagasi ette võtta.
Kõiki Ilmar Kruusamäe räägitud põnevaid lugusid ei jõua siinkohal ära rääkida. Näiteks jutustas ta Jõgeva Gümnaasiumi aulas seisva Alo Mattiiseni portree saamisloost: näituse avamise publikust moodustasid ju suure osa kunstniku kunagise kodukooli Jõgeva Gümnaasiumi õpilased, kellele lugu oli väga huvitav kuulata. Kursi koolkonna sünnilugugi sai ära räägitud. Neid, kellel Tartusse asja, kutsuski Kruusamäe Tigutorni galeriis avatud Kursi koolkonna näitust ja Athena keskuses avatud omaenda joonistuste näitust vaatama. Suureformaadiliste õlimaalide kõrval ongi Ilmar ikka teinud väikseid pastakajoonistusi. Athenas olla neid väljas koguni 850.
Kirjanike portreed jäävad Betti Alveri Muuseumi 11. märtsini.
RIINA MÄGI
