Seisame tummalt Jõgeva jaama taga pargis küüditatute kivi juures. Asetame lilled kivi jalamile, süütame küünlad nende mälestuseks, kes jäid Siberi mulda ja kelle hauale keegi küünalt ei süüta.
Siberisse jäid meile kallid inimesed. Mida tunneb oma südames ema, kes pidi sängitama sinna mulda oma mõnekuuse lapse. Nüüdseks juba rohtunud künkale ei süüta keegi enam küünalt. Ema põlvitas seal viimati enne ärasõitu Eestisse ja süütas oma viimase küünla. Me ei teagi enam, kas seda kohta on üldse veel alles. Me ei tea ka, kus on meie isade hauad, kes hukkusid laagrites. Seda valu pole võimalik edasi anda sõnades, selle peab ise läbi elama.
Vanad eestlased läksid jaaniõhtul hiide ja süütasid lõkke, kust viidi tõrvikutega tuld naabritelegi. Ometi saabus see õnnepäev meilegi ja me võisime tagasi pöörduda oma kalli kodumaa pinnale. Kojujõudmisest olime unistanud aastaid tühja kõhuga uinudes ja hommikul ärgates.
Kodudest polnud järel midagi, kõik oli laastatud, paljud võisid oma kodusid ainult eemalt vaadata. Ainult puud olid alles jäetud, mis tänaseni mõnes kohas meile lapsepõlve meenutavad.
Meile on jäänud vaid kivi raudteejaama taga pargis. On kurb, et alles 14. juuni Vooremaas oli teade, et samal päeval kell 10.00 on kivi juures leinaseisak. Teade oleks võinud olla juba laupäevases maakonnalehes, et ka kaugemalt inimesed oleksid saanud tulla. Või oli see üritus mõeldud ainult linnarahvale?
Represseeritu maalt
Toimetusele on kirja autor teada.
