KIRI: Peakaitsme maksust

Kas kujutate ette olukorda, kus kinopileti eest tuleks maksta vaataja kehakaalu järgi või mis veelgi hullem, tema istme maksimaaltugevuse järgi kinosaalis. On päris selge, et istmed tehakse tugevusvaruga, sest pole ju teada, et kes sellele ikka istub ? kas õbluke kooliplika või hoopiski mõni ülekaaluline Globaalse Rahu Saadik.

Sama lugu on ka maamehe majapidamises. Ja seda eriti just nn harrastus- või elatustaludes. Kui talvekuudel tarbitakse voolu vaid toas, siis suvekuudel küttepuude tükeldamisel läheb paaril päeval kohe päris kõva voolu vaja. Ja kui mõnikord tuleb üht-teist keevitada, siis võib meistrimehel aastas mõned tunnid ka selle peale kuluda. Ja see töö tahab veelgi vägevamat voolu.
Kõva voolu tarbib ka näiteks korraga vaid sekundeid töötav traktori käivitusalaldi. Seda loetelu võiks muidugi veel jätkata, kuid ka toodud näidetest ehk piisab. Mitte keegi ei pea õigusriigis maksma teenuste eest, mida tegelikult ei tarbita. Vägisi tulevad meelde need ajalooraamatust loetud read keskaegsest Prantsusmaast, kui talupojad pidid maksma mingisugust kummalist leivaahjumaksu ka siis, kui külas ühtki leivaahju polnud… Ja me teame väga hästi, millega see kõik lõppes.

Isamaaliit on küll alustanud seaduseelnõu selle ülekohtuse amprimaksu ärakeelamiseks, kuid pealinn on kaugel ja paljudel meist on kodus kirjad Eesti Energialt palvega hiljemalt 26. märtsiks “pea pakule panna”. Aga kas ikka tasub niisuguse palve täitmisega liigselt kiirustada? Ka on meil need postiolud mõnikord kahjuks veel kehvapoolsed…

Olen seisukohal, et kui see peakaitsmemaks üldse kehtestada, siis vaid viimase aasta/aastate keskmise tarbitud voolutugevuse järgi, mille väljaarvutamine kasvõi näiteks 12 tunni keskmisena ööpäevas on isegi koolilapsele jõukohane.
Ja seejuures peaks neid võimalikke peakaitsmeid ikka enam olema ning üldsegi mitte nii, et 16le järgneb kohe ilma mingi vaheastmeta 25.

MART AROLD