Tore, kui elu nalja ja naeruga seotud on. Ma ei mäleta, millal nalja ja naerda sai. Vahest olen pigem masenduses ja stressis. Koduses majapidamises tuleb igasuguste töödega kokku puutuda. Tuleb süüa teha, pesta, puhastada, talvel lund rookida, kevadel puid saagida ja lõhkuda ning siis riita panna, umbrohtu kõblata, muru niita… Sügisel jälle tuleb kartulid üles võtta, panipaika panna…
Nii askeldades ei leia nalja ega midagi, mis naerma ajaks. Juba praegu on mure, et kuidas kartul mulda saaks. Seda tööd teen tänavu viimast korda. Aias peenramaal hakkab umbrohi lokkama, marjapõõsastel jäävad marjad lindudele söögiks.
Vahest ilusal kevadõhtul olen istunud õue kase alla pingile ja mõtisklenud ? siit kase alt saatsin oma abikaasa viimasele teele. Oleks hea, kui keegi oleks kõrval ja ulataks abistava käe.
Olen mõnikord heitnud pilgu bajaanile, selle pilliga sai kapellis mängida. Nüüd on pidusid haruharva. Viimane pidu oli 18. detsembril.
Televiisor ei paku ka midagi huvitavat. Heaks sõbraks on hoopis raadio, mida kuulan meeleldi.
Kirja lõpetades arvan, et kõige tähtsam pole naer ja nali, vaid hoopis hea tervis, mis laseb koduseid toimetusi teha.
ALEKSANDER KÕRGESAAR,
pensionär Vaiatu külast
