Ametiühingud on nõuks võtnud, et kõige parem vahend palkade kergitamiseks on streik. Nüüd on siis selge, et bussijuhid võivad streikima hakata ja lausa määramata ajaks. See, kuidas inimesed maalt linna tööle või lapsed kooli saavad, pole kellegi asi. Või hakkab iga vald oma inimesi ise vedama?
Hoopis hullus seisus on Saaremaa, Hiiumaa ja Valga maakond, sest seal pole 8. veebruarist enam kohalikku bussiliiklust. Vedaja ütleb lepingu üles. Mingeid sanktsioone ei ole ega tule.
Tänapäeval tundub, et kui 10 000 krooni palka kuus ei maksta, siis pole mõtet end üldse enam kodust välja vedadagi.
Ja bussifirma peab saama ikka ugri-mugri kasumit, mis lihtsa inimese keeles tähendab mullusest vähemalt kaks-kolm korda suuremat rahapatakat!
Varsti pole enam seda ühte bussigi, mis hommikul lapsed kooli ja õhtul koju toob! Kuidas saavad linna arsti juurde või poodi need, kel omal autot pole? Kas vallavanem peab tõesti hakkama vedama ja kust siis see raha peaks tulema?
Eks me kõik tahame järjest paremini elada ja rahulolek oleks paigalseis. Aga kas bussijuhid streikima hakates selle peale ka mõtlevad, et nõutav raha peab tulema nende inimeste taskutest, kelle palk on 4-6 tuhat krooni kuus? Sest räägitagu mida tahes, lõppkokkuvõttes võetakse see raha ikkagi sõitja taskust. Kas jõuame jälle 10-15 aasta tagusesse aega, kui töölesõitjad autodele koopereerusid, sest palk oli ühistranspordi jaoks liiga väike?
Maali maalt
Toimetusele on kirja autor teada
