Lapsed pole milleski süüdi, süüdistame iseennast. Kas oleme oma laste või lastelaste tähelepanu juhtinud sellele, kui ilusad on taevas pilved ? mõnikord kui suured lossid või kui vahutavad veeväljad? Kas oleme läinud nendega metsa käo kukkumist kuulama või koos ööbiku laulu kuulanud? Kas oleme neid talvel lumisele väljale viinud, kus tuisk jookseb võidu tuisuga? Kas oleme palunud neil kuulata tuule laulu, vihma sabinat? Kas oleme harjutanud õpetlikke raamatuid lugema? Kas oleme õpetanud loomi armastama ja selgitama, kui targad on koerad ja kassid?
Läksin Jõgeval mööda Aia tänavat. Vastu tuli väike esimese või teise klassi poiss, ranits seljas. Väike valge koer jooksis minust mööda, tahtis oma õue minna, kuid poiss läks vastu ja lõi koera jalaga nii, et koer vingatas. Küsisin, mida see koer talle tegi, et ta lõi. Poiss vastas, et ema peab alati koeri hirmsateks loomadeks.
Kui kasvatame nii noore lapse südamesse kibeduse ja viha loomade vastu, siis mida teeb see laps, kui ta ükskord suureks saab?
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli koolis usuõpetus. Kui teed teisele halba või head, tuleb see kõik sulle tagasi. Nüüd on paljudel inimestel karistamatuse tunne, ega nad muidu ei lükkaks lillepotte ümber ega loobiks kive akendesse. Süüdi oleme ise. Lind ei jäta oma poegi pesas nälga, aga inimene?
Pensionär A.T. Jõgevalt
