Tunnistan puhtsüdamlikult üles, et olime kunagi Olavi Annukiga pinginaabrid. Meis oleks pidanud palju ühist olema, sest meie isad kandsid sõja ajal sama mundrit ja olid pikka aega illegaalid.
Olavi isal õnnestus mõneks ajaks enne vangiminekut valepaberitega legaliseeruda. Mina aga nägin oma isa esimest korda oma 10. sünnipäeval. Aga ühist oli meil siiski väga vähe, kui just mitte ühist pruuti arvesse võtta. Asi on selles, et Olavi oli vaatamata oma poliitvangist isale kooli komsomolisekretäriks ja mina üks vähestest mittekomnoortest. Aga kui tõele au anda, siis ega ta mind tegelikult komsomoli ei sundinudki, sest seda tehes poleks ta saanud enam minu pealt maha kirjutada.
Edasine tee viis meid mõlemaid kõrgkooli. Mind Tartusse füüsikat õppima ning Olavit peale aastatepikkust parteitööd Leningradi Kõrgemasse Parteikooli. Mina õppisin selleks, et maailma endale ka teistele veidi selgemaks teha, Olavi aga vastupidist.
Aga Jõgeval on veel üks kuulus Leningradi Kõrgema Parteikooli kasvandik – Ants Paju. Võib arvata, et temal oli seal lihtsam õppida, sest Siberisse saadetuna vene keel juba lapsest saati suus.
Mõlema kiituseks tuleb öelda, et on end kõrgemas parteikoolis väga targaks õppinud ning jutt jookseb paremini kui mõnel pastoril. (Aga kui küsisin Pajult, et mis vahet on kukel ja partorgil, siis ei teadnud ta isegi seda, et kukk kireb kohaliku aja järgi ning partorg Moskva aja järgi.) Ja mõlemal neil on olnud nüüd rohkem erakondi kui näiteks Kriimsilma talu peremehel naisi.
Lustlikult MART AROLD
