Kevadega kaasnegu mõttevärskendus

Eile saabunud kevad toob värskust loodusesse ning loodetavasti loob soodsa pinnase ka inimeste mõtete värskendamiseks. See peaks tähendama mitte peapööritust, vaid just kainet mõtlemist, ka nii-öelda puhanud pead.


Mõtlemisvärskusega peaks kaasa tulema ka vabanemine hirmudest. Paraku on Eesti rahvas alati kartnud ja ka mütologiseerinud mitmesuguseid olendeid: hunte ja tonte, kolle ja näkke, libahunte ja kratte. Ainult mõned kangemad ja kavalamad on selliste tegelastega toime osanud tulla, olgu selleks siis rahvuseepose kangelane Kalevipoeg ja Andrus Kivirähki romaanist tuntud Rehepapp.

Praeguses poliitilises olukorras on hirmutise kuju hakatud kujundama Riigikogu valimistel arvestava tulemuse saanud Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast ja selle liikmetest. Kindlasti vääriks teadlaste analüüse ja ka üldrahvalikke mõttevahetusi küsimus, mis põhjusel parempoolsed radikaalid sedavõrd suurt edu pälvisid ja kuidas jõudsid koalitsiooni läbirääkimisteni, millised on protsessi tagajärjed.

Praegu kipub aga sisuline ja arukale mõistusele orienteeritud arutelu asenduma pigem paanikaga. Massiliselt noori kirjutab kirju peaministrile, osa naisi tunneb hirmu, et võimalused abordi tegemiseks muutuvad märksa keerulisemaks.

Lähiminevikus, näiteks laulva revolutsiooni ajal, mil soovisime vabaneda okupatsioonist, olid üldrahvalikud meeleolud igati vajalikud: fosforiidisõda, öölaupidu, Balti kett.

Kodanikualgatus ja aktiivsus on teretulnud nüüdki, kuid selle varjus ei tohiks kõrvale jääda mõttetöö, mis viib asja tuumani. Näiteks tõdemuseni, mis aitab mõista, miks on tekkinud Eestis suurem vajadus suurema rahvusliku ja rahvusriikluse järele ja kuidas seda targasti reguleerida.

Ja pole vahet, kas nimetada tavalist rahvuslast natsionalistiks või koguni fašistiks või igat vasakpoolset kommunistiks. Selline kõnepruuk toob ikka tüli maja ja hullemal juhul hakkavad käivituma põhimõtted hammas hamba ja küüs küüne vastu.

Aga loodame, et kevad toob kaasa värske mõtlemise ja rahulikuma hingamise. Üks võimalus selle saavutamiseks on mõistagi lugeda Oskar Lutsu igihaljast „Kevadet”.

JAAN LUKAS, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus