16. veebruaril oli aknast nähtav kuusealune sebimist täis, lendavaid ja hüplevaid tihastest suuremaid linde, umbes kümnene salgake. Pole kahtlust – need on rästad. Ja tublisti üle kuu aja varem, sest enamasti saabuvad rästad märtsi lõpus. Mulle esimene kevad, kus näen rästaid varem kui kuldnokka!
Kui linnud hiljem risti-rästi lendasid ja õunapuualustes inventuuri tegid, välgatas midagi pruunikat, aga pikemalt nad ennast vaadelda ei lasknud. Meie viiest rästaliigist neli on kõik peale musträsta kirjud, sähmuliste kõhtudega ja pruunikat-kollakat on kõigil kuskil.
Hallrästal on pea hall, selg pruun, pugu kollakas. Vainurästas on väikseim ja sarnane laulurästaga, esimesel on küljed ja tiivaalused roostepunased, laulurästal aga heleookerjad, aga kaenla alt paistab lendamisel ruuget. Hoburästas on suurim, kuni 29 cm pikkune, tema ülapool on hallikaspruun, alapool nõrgalt ookerjas ja suurte mustjaspruunide täppidega. Tema on ainsana kolmanda kategooria kaitsealune lind, sest nende elupaigad männikud vähenevad. Hoburästas nagu musträstaski ei armasta suurt seltskonda, tegutsevad tihti üksikuna.
Rästad on ühed suuremad laulumeistrid meie lindude hulgas, aga nii vara pole isu veel kontserte anda. Enne tuleb vaadata, mida nokka saab. Eks väikest lauluseadet nad proovi. Esmatähtis on ellujäämine, sest mine neid meie ilmasid tea… Küll pulmade ajal jõuab oma võimeid näidata.
Laulurästas on lausa superstaar, Rein Kuresoo sõnutsi on vainurästas muusikaõpinguis laulurästast paar klassi madalamal pidama jäänud, tema laulu põhimotiivid meenutavad heliredeleid. Aga vainurästastki võib heaks lauljaks pidada, miks siis muidu tema endine ladinakeelne nimi oli Turdus musicus ? Mõned peavad laulurästa laulu ööbikustki etemaks, aga rahvalikud nimed on pisut alavääristavad: abiööbik, võltsööbik, solgiööbik. (Samas on ta meisterlik pesaehitaja, mille teeb 1,3 meetri kõrgusele kuusele, nii on hüütud ka potträstaks.) Veel on kirjutatud, et musträsta laul sarnaneb laulurästale ja hoburästa laul omakorda musträstale, nii et kokkuvõttes laulavad kõik hästi, ainult hallrästas teeb ebameeldivat kärisevat häält.
Eriti tormiliselt siis, kui keegi julgeb tema pesa rünnata. Nad on väga seltsingulised, võivad mitme perega ühel puulgi pesitseda ning naabridki tulevad hädas appi, samasuguse kõva kädinaga.
Internetis on paljude lindude laulude salvestused, eks poodideski ole linnulauluplaate. Kel tahtmist, võib saabuval linnuperioodil linnulauluõpingud ette võtta. Muidugi selles mõttes, et ära tunda, kuidas mingi lind laulab, mitte et õpiks ise linnu moodi laulma. Aga miks ka mitte sedapidi?
Nagu teisedki linnud, harjutavad rästadki jõudumööda linnaelu. Eelmistel aastatel nägin Tallinnas talvituvaid musträstaidki, sel aastal ka esimene saabuja nähtud. Kõige parem oleks, kui ikka igal liigil tema elukohad säilivad, harjunud elu, looduse optimaalne tasakaal… Pole vaja, et peale inimeste veel loomad linna trügiksid? Aga rännu- ja uudsusehuvilisi riskijaid on iga liigi hulgas, sellel nähtusel ju evolutsioon põhinebki!
Armastatud teatriõppejõud Karl Ader huvitus omal ajal loodusest ja käis oma väljakujunenud sõpruskonnaga loodusmatkadel. Tartu perioodil oli ta meelitanud suure daamide seltskonna Raadi kalmistule, kinnitades, et sel ajal pidi seal igas põõsas ööbik istuma. Aga ükski ööbik polnud laulnud, Kaarup lahendas probleemi, et läks ise põõsasse ja tegi ööbiku häält. Seda episoodi on meenutanud Ugala näitleja Laine Vaga-Mandri. Eks ööbik ole rohkem öölaulja…
Niisiis on kohal ööbikule konkurentsi pakkuvad rästad, pea see ööbik, üks viimaseid saabujaid mai esimesel poolel, siin ei ole! Aga võib-olla tuleb temagi tänavu graafikust varem?
EHA NÕMM
