Laps on kodu peegel
Selle peale me sageli ei mõtle, et ka meie, keskealised ja soliidseski eas inimesed, käitume teisiti kui meie vanemad-vanavanemad omal ajal sama vanalt. Ja et meie lapsed on just täpselt sellised, milliseks meie, vanemad ja targemad, nad kasvatame.
On siililegi selge ja katseliselt kindlaks tehtud, et kui suured pereliikmed omavahel suheldes tänan-palun ei ütle, on tagajärjetu neid võlusõnu ka lapselt nõuda. Korrale kutsuv lause: ?Mis öelda tuleb??, kui lapsele midagi antakse, on täitsa mõttetu, kui emme ise koos lapsega poes käies müüjatädigagi suheldes viisakaid sõnu ei tarvita. Rääkimata sellest, et isa-ema kodus omavahel nii kultuurselt räägiksid.
?Sind pole ammu näha olnud, ega sa ometi haige pole olnud?? küsib seitsmeaastane noormees tuttavat vanatädi kohates. Vaevalt et see väike dzentelmen käitumisõpikut lugenud on, ta järgib vaid oma sugulaste-tuttavate suhtlemismalli.
Aga: ?Jüri, pane otsekohe jope selga tagasi, muidu võtan sulle vitsa!? möirgab noor emme paneelmaja aknast oma üksi õues toimetavale paariaastasele(!) võsukesele. Poiss ei võta ähvardust kuigi tõsiselt.
Ilmselt on tal juba kogemus, et toast välja tulemiseks ja lubatu teoks tegemiseks on emme liiga laisk. Küll võib aga enam-vähem kindel olla, et mõne aasta möödudes võib kuulda, kuidas sama Jüri majade vahel klassivennale karjub: ?Kusti, kui sa mu CDd, (DVDd või mida iganes) kohe ära ei too, annan ma sulle peksa!?
Kui kaaslastest hoolitakse
Ei julge midagi arvata tänapäeva tavakooli kasvatuse kohta ? ei ole õppeasutustega erilist kokkupuudet, sest oma lapsed juba täiskasvanud. Küll aga juhtus aastaid tagasi ühes Tartu koolis lugu, kus klassijuhataja tuli oma klassi tüdrukuga sellepärast riidlema, et too koolist puuduva pinginaabri asemel koolisööklas söömas käis. Kurjus sünnitab paraku enamasti kurjust või trotsi. Klassijuhataja ei tohiks imestada, kui see alandatud neiu teda hiljem autoriteediks ei pidanud. Aga kord juhtusin rongis kuulma, kuidas suhtlevad omavahel Kiigemetsa kooli õpilased. Kergelt aasiva vestluse käigus leidis üks tüdruk, et teda solvati, ja tõmbus tõsiseks. ?Ära pahanda ja anna andeks. Me ei tahtnud sind solvata, me oleme kõik sinu sõbrad. Mäletate, mis õpetaja meile rääkis,? silus seepeale teismeline noormees tekkiva tüli.
Tunnistan, et suu vajus lahti ja vesi kippus silma. Ja tuli ka mõte, et kas tavakoolis tõesti ei saaks lapsi veidigi samas stiilis kasvatada…
Mis puutub õues mängivate laste valvamisse läbi akna, siis see on muidugi üldlevinud ja sellest on mitmel pool juba juttu ka olnud. Pere kõige pisemaga toas oleval emal on vahel tõesti nii palju tegemist, et suuremad õue unustab.
Vahel tuleneb see muidugi mugavusest ka: kui seal mingi jama on ja oma laps just kannataja pool pole, on mugavam kurti ja tumma mängida… Ja kui probleemi süveneda, siis tegelikult ei olegi kortermajade vahel mängivad lapsed sugugi nii väga omapead, vaid rahva seas üksi.
Igas majas on pensionäre, ülepäeviti tööl käijaid või ka lausa töötuid inimesi, kes väljas liiguvad, kuid kellel on lihtsalt mugavam lapsi mitte tähele panna. Ja nii käituvadki jõnglased vahel nii, nagu neid keegi ei näeks.
Ehk on vanainimesed hukas?
Hiljuti sai üks ropu suuga allameetrimees oma sõnakasutuse eest naabrionult pragada. Aga kui sama poiss paari tunni pärast õues suuremate ?elumeestega? kimpu jäi, otsis ta üles sellesama naabrionu ukse ja palus, et talle appi tuldaks. Selle maja ees, muide, kus väiksemat kiusati, oli õues mitu täiskasvanut, hättasattunu tegi aga abi otsides oma loogilised järeldused. Lapsed pole rumalad.
Füüsilist tööd jääb meil järjest vähemaks, elu läheb mugavamaks ja paraku ka tubasemaks. Aiamaad ei pea enam paljud ? pole mõtet, ei tasu ära… Tõepoolest, päevasel ajal teleka ees seriaale vaadata on mugavam. Ja siis tulevad jamad: siit valutab ja sealt valutab, aga rohud on kallid.
Lastele ei ole ka jõukohast tööd anda ja nii tehakse õues lauslollusi ? energia on ju vaja kuhugi maandada. Või mis kortermajade pensionäridest rääkida, kui maa-vanaemalgi enam suvel lapselapsele tööd pole anda. Peenraid on vähe või pole üldse… ikka see jutt, et ei tasu ära. Mõnel pool jäetakse marjad kah põõsa külge noppimata ? suhkur kallis, ei tasu… Mis siinilmas üldse nii väga tasub?
?Tee-tee tööd, muidu lähed hukka,? lõõbime vahel üksteisele. Ja ilmselt on sel lõõbil sügav mõte sees. Tänavu suvel oli mitmel pool näha põlevaid heinamaid. Hein niideti maha, kuivatati kenasti ära… ja pandi tuulevaiksel ööl põlema. Sest ühest lehmast saadavat piima, mis oma perest üle jääb, kokku ei osteta. Järelikult ? lehma ei tasu pidada. Suurt kasvu teismelised poisid aga, kes varem suviti heinahangu vibutasid, kangutavad aialippe lahti, togivad autosid. Ikka see ülejääv energia. Paarkümmend aastat tagasi oli vahel päris hale vaadata 80-90-aastast memmekest sõna otseses mõttes käpuli oma lehma järel kõndimas. Aga see kabeliaeda minekuni töörabamine andis vanainimeste elule mõtte: piimaraha oli tihti mitu korda suurem kui kolhoosiaastatel välja teenitud pension. Ja mõistuski püsis järjekindlalt igapäevaseid talitusi tehes paremini omal kohal.
Vanadekodu oli koht, mille nimegi ei tohtinud nende liigesevalu trotsijate kuuldes suhu võtta. Nüüdseks on vanadekodudes ruumikitsikus. Ja vaatamata sotsiaaltöötajate pingutustele ei tunne enamik hooldusasutuse elanikest enam millegi vastu huvi.
Nii et vanainimesed ka hukas. Ja ehk hullemini kui teismelised.
Hiljuti avaldas üks Maire Aunaste ?Meie?-saate külalistest, noor torupilli mängiv poiss arvamust, et palju on siin maailmas juba lootusetult katki. Aga ehk ei ole asi siiski nii hull, kui me veidi rohkem ka seda märkaksime ja sellest hooliksime, mis otseselt meid ja meie lähedasi ei puuduta. Kui mõnel päeval ei traavikski tähtsa näo ja eemalviibiva pilguga nutvast naabrilapsest mööda, vaid vaataks talle otsa, küsiks, mis viga, ja pakuks abi. Või kutsuks mõne prahiloopija-ropendaja-väiksemate kiusaja möödaminnes korrale. Äkki käituks siis homme samamoodi ka naabrinaine.
Ja ehk oleks mõnigi laps ülehomme seetõttu vähem paha ja viie aasta pärast vähem ?pätt? ja ?hukas?. Ja võib-olla ei läheks meie, vanemad ja targemad, ise ka nii kiiresti hukka.
KAIE NÕLVAK,
Vooremaa keeletoimetaja
