Juubeliaastaga seoses avati 15. juunil Pärnu Muuseumis näitus ?50 aastat Sõrmuste isandat?. Kõik Tolkieni loomingu sõbrad aga kogunesid 18.- 21. augustini Jõgeva lähedale Kassinurme, et seal koos seiklusmängu mängida. Tõeline muinasjutusõber kannab alati oma hinges muinasjuttu, elades selle sees.
Üks võimalus muinasjuttu elustada on seda koos sõpradega läbi mängida. Sellist tegevust nimetatakse LARP-iks ehk Live Action Role Play, mis eesti keeles sisuliselt rollimängu tähendab.
Et mängimine hästi õnnestuks, on vaja väga hästi tunda ajastut ja muinasjuttu, mida mängitakse.
Seepärast algaski Tolkienide suvelaager kõigepealt Tolkieni loomingu tagamaade tutvustamisega. Mare Kõiva Eesti Kirjandusmuuseumist rääkis Tolkieni ja Keskmaa seotusest reaalajalooga, Keskmaa Ordu meister ja ürituse peakorraldaja Mati Nuut aga Keskmaa olustiku seostest Eestiga.
Palju erinevaid õpitubasid
Oma osa mõnusa olustiku kujundamisel oli ka Tarmo Kivisilla vanade tantsude õpitoal ja Sofia Joonsil, kes õpetas vanu rahvalaule. Oma õpituba oli ka neile, kes on huvitatud fantaasialugude kirjutamisest.
Tõeline rollimäng, mis elavdab fantaasiat, ei saa toimuda stiilsete rõivaste ja esemeteta, mis kuuluvad ajastu juurde. Enamik rollimängusõpru pühendab olulise osa oma vabast ajast kostüümide ja uute huvitavate mänguvahendite valmistamisele. Selleks, et fantaasiamängus osaleda soovivad uued muinasjutusõbrad saaksid esimesi kogemusi oma käega tehtud asjade väärtusest ja õpiksid mõned praktilised nipid selgeks, toimusid enne mängu algust töötoad kõigile soovijatele.
Ise sai valmistada kõikvõimalikku relvastust, mida saab LARP-is kasutada. Nii sai valmistada mõõku, kilpe, rõngassärke. Nagu selgus, ei ole nende tegemine üldse väga raske ja kulukas, enamik materjali on saadaval ehitustarvete kauplustes. Mõõga saab teha näiteks bambuskepist, isoleerpaelast ja soojaveetorude soojusisolatsiooniks tarvitatavast materjalist.
Töötubades oli mõeldud ka peenemat käsitööd armastavatele inimestele ? sai teha muinasaegset pronkskäevõru, hoburaudsõlge ja nahast vöökotti.
Seiklusmäng pole aga ainult pelgalt muinasjutu mahamängimine, üheks oluliseks eesmärgiks on ka kaduma kippuvate oskuste taas meeldetuletamine. Seepärast korraldati ka eelnevalt mitmed õpitoad, kus õpiti tundma ravimtaimi, metsas elamise tarkusi, iidset tuletegemise oskust, vanu rahvakombeid ja uskumusi. Kõige paremini jääb õpitu meelde, kui seda saab mingil moel praktikas tarvitada, fantaasiamäng pakub selleks palju võimalusi.
Kuidas linnust vallutadaTeise päeva lõpu põhisündmuseks sai linnuse vallutamise õpituba. Alustuseks rääkis arheoloog Andres Tvauri sellest, kuidas elasid eestlased linnustes ja kuidas võis toimuda linnuste vallutamine muinasajal. Pärast seda sai ise Allan Bernardi juhatusel mitmeid linnusevallutamise võtteid proovida.Linnuse vallutamine on tõesti väga põnev kogemus, mis ei jäta külmaks kedagi, sest seal juhtub paljugi ootamatut.
Kindluse vallutamine on tegelikult palju veretum ettevõtmine, kui algul tunduda võib. Troppis ründajad püüavad end suruda kilpidega läbi kitsukese väravaava. Kaitsjad suruvad neid tagasi, kuid ei või neid ka väravast välja suruda, sest siis jääb värav vabaks. Nii liigub sõdalaste mass kord sinna, kord tagasi. Lõpuks, nagu arvata oligi, suruvad ründajad läbi ja jõuavad kindluse õuele, asjatundjate arvates peaks olema nüüd kindlus sama hästi kui vallutatud. Aga ei, ründajad satuvad segadusse ja langevad vastase mõõga läbi, enne kui toimuvat õieti märgatagi jõuavad.
See on hea sissejuhatus tõelisele 36-tunnisele seiklusele, mis kohe on algamas, sest järgmised paar päeva ei ole keegi siin platsil tema ise vaid üks paljudest selle tänase loo tegelastest: kõrtsmik, kuningas, sõdur, sepp jne.
Päris-seiklus
Pidustused on kohe algamas ja kuningas Amlaith on välja kuulutanud Rajaleidjate suure võistukatsumise. Selgitatakse välja parimad rammumehed palgi heitmises ja sõnumitooja jooksus ning maadluses. Selgub, kes on kindlaima käega vibukütt.
Ja siis hakkab linna keskväljakule voolama kokku igasugust veidrat rahvast. Tulevad tüsedad, kiirete ja osavate liigutustega ning ergu kuulmisega kääbikud, kelle jalalabasid katab tihe krussis karv, mis sarnaneb nende juustega, näod pigem heasüdamlikud kui kaunid.
Päkapikud seevastu on tugevad, kergelt korpulentsusele kalduvad ja jässaka kehaehitusega. Neil on pikad krässus tumedad juuksed ja habe, mis ripub kahe palmikuna üle püksivärvli. Päkapikud on kanged, salalikud ja töökad.
Nende sugulased haldjad on kõige kaunim ja targem rass Keskmaal. Nad on surematud ja eatud, suutes elada kasvõi sama kaua kui Arda ise. Nende iseärasus on teravaotsalised kõrvad, mida ka mõnel kääbikul teinekord võib märgata.
Muidugi on kohal ka kolme venna rahvas: Arthedain, Cardolan ja Gondor. Tehakse kaupa, pajatatakse lugusid, pidutsetakse, kuningad sõlmivad intriige ja maanteeröövlid luusivad metsas. Arthedainid ja Cardolanid aga ihuvad hammast Ilmarünga kantsile, mis on Rhudauri hõimu käes ning mida kumbki oma maaks peab. Intriig on küpsemas ja peagi algab juba päris- seiklus.
ILMAR PAJUMÄGI
