Lumi on peaaegu läinud, lepaurvad kollased ja linnud peavad metsatukkades lausa kõrvulukustavaid nokalaatu. Polegi kevad meil tänavu nii väga hiline — ka kasemahl jookseb juba sirinal.
Kui oherdiots täiskasvanud, jämedas puus umbes viie sentimeetri sügavusele on jõudnud, pääseb mahl lippama. Kui see puust voolitud renni mööda esialgu mitte ei tilgu, vaid lausa peenikese joana ämbrisse niriseb, ongi mahlavõtuks täpselt õige aeg.
Kasemahl on olnud meil väga populaarne jook, veel mõnekümne aasta eest tarvitati seda hoolega värskelt ja hapendati suveks. Praegu, mil poeriiulid kirevate pudelite-pakendite all lookas, on oma ja hea kraam teenimatult pisut unustusse vajunud.
Kuidas suveks varuda?
Et kasemahl pisut nii sahharoosi, fruktoosi kui glükoosi sisaldab, ei säili see värskena üle paari-kolme päeva. Juulis, mil meil mäletatavasti veel kümne-kahekümne aasta eest pea kõigis maamajapidamistes heina tehti, polnud aga paremat heinaaja jooki kui tulihapu ja külm mahl, millele iga jooja maitse järgi suhkrut lisas.
Hapendamiseks on meie väikese maa eri kantides kasutusel olnud väga erinevad nipid. Minu kodus lasti 20-30-liitristesse hiidpudelitesse valatud mahl soojas köögis käärima minna. Kui vedelik juba sogane oli ja nn õige käärimise sisse võtnud, tassiti pudelid kiviseintega piimajahutusruumi, kus hapnemine edasi kestis. Kui emal juhtus olema kuivatatud apelsinikoori, lisati ka pisut neid, kuid see polnud hädavajalik, maitse tuli puhas niigi. Mõnel pool lisatakse joogile käärimise toetamiseks rosinaid või koguni leivatükke, meil kirtsutati aga sellise tehnoloogia peale nina. Igas talus oma taar!
Juulis oli aga meie kasemahl oma käärimised käärinud. Rüübe, mida nüüd tuppa toodi, oli tulihapu, selge ja värvilt pisut roheka varjundiga ja enam polnud muret, et see seistes kehva maitse võtaks, nagu värske mahla puhul juhtub, kui hoiuruum liiga soe.
Meie pere on nüüdki igal kevadel päevaks-paariks kase tilkuma pannud ja mõnikord on ette tulnud, et mõni liiter ka hapuks läinud on. Kord juhtus, et pooleteiseliitrine plastpudel mahlaga terveks aastaks keldririiulile ununes. Sellest oli saanud imeselge jook, sama hapu kui sidrunimahl.
Mõned kavalpead, kes hapust joogist ei hooli, on avastanud, et nii vahtra- kui kasemahla saab portsjonitena ka sügavkülmutada, et soovi korral just paraja klaasitäie üles sulatada saaks. Polevat paremat saunajärgset rüübet!
Pungade paisumiseni
Enne aga, kui hapendamiseks läks, käidi meil kruusiga järjest kase all, samuti oli kann värske mahlaga iga päev köögilaual käepärast. Et 40-50 liitrit mahla hapnema panna oleks ja et pere seda iga päev juua saaks, hoiti mahlarenni kasetüves nädal või kaks, olenevalt sellest, kui kiiresti kevad edenes.
Kui puul urvad juba kollakaks tõmbuvad, on viimane aeg puuritud auk sulgeda. Kuigi teooria järgi kask sellist “haavapaika” omaks ei võta, on ilus seda siiski teha, et puule tekitatud traumat jõudumööda leevendada. Samuti ei peeta heaks tooniks ühte ja sama puud kahel kevadel järjest doonorina kasutada, et ta kurnatusest kuivama ei hakkaks.
Naturaalne ja tervislik
Mõne kase mahl on maitsvam kui teisel, samuti sõltub maitse sellest, millises pinnases on puu juured. Kõige magusam neste on kahtlemata kõrgel liivakünkal kasvaval kasel; veekogu lähedal või märjavõitu turbamullal kasvava puu mahl meenutab aga maitselt paraku lombivett.
Vanarahvas on öelnud, et kasemahl aitab ravida vähemalt sadat tõbe. Kas see just punktipealt nii on, ei julge kinnitada, kuid kasulik on see jook kahtlemata, sest viib organismist välja soolasid ja ergutab neerude tööd. Ka verele mõjub mahl tervendavalt, kinnitavad taimetargad. Mõnedes kaugemates maades olevat kasemahl lausa apteegikaup, kusjuures sugugi mitte odav.
Meilgi leidub juba ärimehi, kes kaasikuid kokku on ostnud ja mahla välismaale eksportimiseks n-ö tööstuslikult varuvad.
Olgu äriga kuidas iganes, kasepuudust meie Maarjamaal veel ei ole. Loodetavasti leidub igaühe jaoks, kes midagi tõeliselt tervislikku ja looduslikku juua igatseb, kusagil üks täies elujõus ja parajalt toekas puu, kust mõned liitrid mahla saada. Praegu on õige aeg!
iii
KAIE NÕLVAK
