Lugesin raamatut ”Isevärki Peipsiveer”, mille autoriteks N. Morozova, J. Novikov ja toimetajaks Marju Kõivupuu
Kus viga näed laita, seal tule ja aita. See rahvasuust juba lapsepõlves kuuldud ütlus kutsuski mind kirjutama raamatu toimetaja ja eestindaja Marju Kõivupuu poolt kirjutatud lk. 5 algavale “Mida ei otsi, seda ka ei leia. Saateks” esineva üsna uskumatu eksituse parandamiseks.
Lk. 6 on kirjas järgmine: Mustveest Omedu jõe suudmeni kulgevad väiksemad vanausuliste tänavkülad: Raja (esmamainimine 1788), Kükita ( 1599), Tiheda (1601), Kolkja, vene Kasepää (1431) ja Varnja(1582).
Mina olen sündinud 1938. aasta 2. juulil Peipsi läänekaldal enne Omedu jõesuuet asuvas Kasepää külas. See Kasepää on läbi ja lõhki eestikeelne ja eestimeelne kaluriküla olnud vähemasti esmamainimisest saati 1431. aastal — Kivijärve küla kalastuspaigana.
Enne seda on Kasepää küla tõesti Mustveest alates põhiliselt vene vanausuliste asustatud Raja, Kükita ja Tiheda. Edasi üle Omedu jõe suudme on aga Omedu küla ja lõuna poole Ranna ja Kodavere ja siis ca
Vene Kasepääd on esimest korda mainitud hoopis 1582. aastal (Kazape, Kazopa).
Mil kombel see vigadeparandus tuleks raamatus teha, jäägu toimetaja ja kirjastuse südametunnistusele.
SULEV KASK
Vastuseks Sulev Kase kirjale
Tänan tähelepanu juhtimise eest. Saan selgituseks öelda omalt poolt järgmist. Tõepoolest, Kasepää mainimise fakt 1582 pärineb 1601. rootsiaegset revisjonist, ja seal on märgitud kas Kazape või Kazopa (Viiteallikas: Moora, Peipsimaa etnilisest ajaloost, Tallinn 1965, lk. 56) – kus asuvad kolm popsi, kaluritelt saadakse seal 3 rubla raha ja 200 havi maksuks. See fakt on läinud üldkasutatavana käibele.
Koha kui sellise esmamainimine, selle paiga kuidagi nimetamine ja asustusajalugu on ideoloogiliselt ja kohanimede uurimise seisukohalt sageli sootuks eri asjad. Sama vaidlust on peetud ka Tallinna ja Tartu esmamainimise aasta asjus, ja isegi väga muljetavaldaval akadeemilisel tasemel. Samuti määrab nn esmamainimise sageli ka külaelanike soov, millist aastaarvu esmamainimisena kasutada ja millist külanime kirjakuju sellest tulenevalt eelistada.
Need valikud on sageli seotud mingi olulise sündmusega küla elus, küla identiteedi kui sellisega jne. Nii et sageli on see kokkuleppe küsimus ja väljastpoolt vaadates võib asi mõnikord sootuks teistsugune tunduda.
Olin just hiljuti palutud eksperdiks ühe Põhja-Eesti küla sarnast probleemi lahendama: mis on nende “õige” külanimi ja mis aastast alates on “õige” lugeda selle küla asustusajalugu. Need probleemid on sageli seotud ka ideoloogilisel ja rahvuslikul pinnal.
Ilmselt pean vabandama oma sõnastuse ebatäpsuse eest: antud juhul pidasin silmas esmajoones koha/ paiga sellise NIMEGA esmakordset nimetamist ja see, selgub, on paraku osutunud kahjuks eksitavaks ja arusaamatust tekitavaks. Minu jaoks on oluline see, et vene vanausulised ei nimetanud oma küla kuidagi teisiti, vaid võtsid kasutusele sama nime.
Peaks uurima, miks nad seda tegid ja kuidas selle vanema asustuslooga seal ikkagi oli. A. Moora on teinud tubli töö, kuid temagi raamat ilmus juba 1965. aastal ja valmis toonastele teadmistele tuginedes. Liiatigi mõjutab ideoloogiline surve ka asustusajaloosse puutuva materjali käsitlemist vägagi. Samas on hindamatu kohalike elanike teadmine sellest, kuidas kujunes küla asustuslugu.
Ja tegelikult on esmamainimised ajaloos üldse natuke libe tee, ka mina komistasin sellel kergelt, nagu juuresolevast nähtub. Ja kui järsku keegi leiab arhiivist mõne täiendava üriku või maast mingi muinaseseme, tuleb sageli senine ajalookirjutus ümber teha, vanad vaatekohad revideerida. Üksi teadus ega teadmine pole kunagi lõplik ja ammendav, see viib stagnatsiooni ja stampmõtlemisse. Ja sellest oleks kahju.
MARJU KÕIVUPUU, TLÜ EHI vanemteadur
