Katrin Paas, kahe lapse ema Pudiverest:
“Neid liigub omajagu, seda nii minu kui ka tuttavate kohta. Kipub olema, et teised teavad minu isiklikust elust rohkem kui ma ise. Kuulujutud liiguvad ja paisuvad üsna kiiresti. Ühest minu kohta käivast jutust, et minu noorem laps olla hoopis mu mehe tädipoja oma, sain teada ühest kaugemast külast. No on alles jutud, aga minupärast las räägivad, kui nii väga tahavad. Külarahva pahatahtlikust lobast ei saa numbrit teha, sest mina elan oma elu ja tean paremini, mida teen või kuidas elan.”
Kalmer Vaino, ehitaja Lustiverest:
“Mõnikord ikka kuuled. Väikeses kohas jõuab see enda kõrvu vast kiiremini kui suures linnas. Räägitakse, mida tegelikult pole toimunudki või millest vähemalt pool on väljamõeldis. Tavaliselt jõuavad need jutud minuni ema kaudu: näiteks keegi olla talle kellegi juttu edasi rääkinud, et mis peoõhtul toimus. Vahel saab küll nalja nabani, aga see jutt, mis on lausa vale, ajab küll vihale. No aga mis sa talle ikka teha saad, ega laterdajate suud saa kinni panna. Teiste kohta ei hakka ma küll mingeid jutte levitama.”
Malle Prükk, taluperenaine Särje külast:
“Mina neid jutte ei usu ega tegele selle teemaga. Kuulujutud on nende ajaviide, kel pole midagi asjalikku teha. Maainimesel on tuhat tegemist, mul pole aega ega tahtmistki mingeid kuulujutte kuulata. Ega nad tulegi eriti rääkima, kui ütlen kohe ära, et see jutt ei sobi kusagile. Ei saa ju uskuda kõike, mida räägitakse. Ka ajakirjandusse tuleb suhtuda kriitiliselt ja mõnda lehte või ajakirja lugedes pead mõtlema, mis seal tõsi on. Kuulujutte ma ei salli, aga naljad, eriti aprillinaljad, on toredad.”
Hillar Külvet, vabahärra Lustiverest:
“Kuulujutud liiguvad, aga ma ei pane neid tähele ega tee neist väljagi. Palju on pensionil mutikesi, kellel pole muud teha kui ajaviiteks mõelda mõni lugu välja ja võtta keegi hammaste vahele. Räägitakse ikka nendest, kes midagi teevad, teistest pole ju huvitav rääkida. Mõned tekitavad kuulujutte lihtsalt enda piiratuse tõttu, aga on neidki, kes loodavad teiste mahategemisega ennast paremas valguses paista lasta ja ennast upitada. Enamasti kisub kuulujutt laimu poole.”
Voldemar Kiis, invaliidsuspensionär Jõgevalt:
“Kõvasti, nii minu kui teiste kohta. Isegi Kivimetsa kohta on räägitud mitmeid jutte. Ma ei salli kuulujutte, ammugi ei hakka ma neid edasi rääkima. Arvan, et mingi kuulujutt lastakse lahti selleks, et teisele käkki keerata. Palju on õelust ja kadedust: mõni kohe ei saa ilma sulle haiget tegemata elada. Kui sinu kohta mõni kuulujutt juba levib, siis on raske sellest lahti saada. Pimeda eest saad minna puu taha varju, lolli jutu eest pole aga kuhugi pageda.”
Tiiu Toonikus, kolmekordne vanaema Lustiverest:
“Ei ole, ju ma olen nii hea inimene, et minu kohta ei räägita midagi. Teiste kohta olen küll kuulnud, aga neid ma edasi ei räägi. See aitabki ära hoida klat?i enda kohta. Kui tahad rahulikult elada, siis ei tohi puutuda ei naabrit ega kedagi. Jutust, ka sellisest, mis päris õige, võib tulla tüli. Ja siis on kohe rusikas silmaaugus. Lustiveres põhiliselt pensionärid ja töötud ongi: mis neil muud teha ongi kui lobiseda ja teisi taga rääkida. Koolilastelgi on juba selge, mida keegi tegi või ütles.”
ARDI KIVIMETS
