Niisiis, kas klassikursuse kordamine on vajalik? Kui asja vaadelda ainult sellest seisukohast, et kas laps saab sellest targemaks, et õpib mitu aastat ühe programmi järgi täpselt samu asju, võiks kindlalt kahe käega olla istumajätmise vastu.
Eripedagoogikateadlased on ammu õppimises edutute laste uurimisel selgeks teinud, et lapse istumajätmisest võib olla kasu ainult algklassides, kus laste oskus ümbritsevast aru saada võib olla väga erineval tasemel.
Koolisüsteem ei arvesta õpioskuste eripäraga
Laps võib olla täna veel mitte kooliküps, aga aasta pärast suuta teha kõike seda, mida teevad eakaaslased. Kui laps jõuab teismeliseikka, siis see määratlus enam asjakohane pole. Laps saab olla kas eakohaselt arenenud või mitte. Viimasel juhul ei paranda seda probleemi paari aastaga, sest arengupeetus on püsiv probleem. Eakohaselt mittearenenud laps peaks õppima tema võimetele kohandatud õppekava alusel.
Tavakoolis õpivad täna siiski üsna normikohase arenguga lapsed, kuid ometi on suur osa neist õppimises edutud. Nende edutuse põhjuseks ei ole tihti oskamatus tajuda ümbritsevat eakaaslastega sarnaselt, vaid õpioskuste eripära. Kurb, et tänapäeva koolisüsteem sellega ei arvesta. Õpioskuse erinevusega tegelemine meenutab väga üht indiaani muinasjuttu, kus targad soovitavad surnud hobuse peremehel hobuse tervendamiseks temaga sagedamini ratsutada, rääkida inimestega, kes samuti üritavad surnud hobusega ratsutada, või muuta ratsutamise aega.
Eesti koolisüsteem on praegu tegelikult seisus, kus ei osata midagi ette võtta lastega, kellele tavapärane õpetamise süsteem ei sobi. Selle järgi näib, et klassikursust kordama jätta pole mõistlik. Paljud lapsevanemad on kindlasti kogenud, et nii mõnestki mehehakatisest on saanud asja vaatamata sellele, et haridussüsteem nad juba maha kandis, sest õppida ei ole kunagi hilja.
Klassi saaks lõpetada ka lõputunnistuseta
Kas võib siis öelda, et aus oleks mitte istuma jätta? Kahjuks pole see probleem nii üheselt lahendatav. Enamik lapsevanemaid teab, kuivõrd üks teismeline laps tegelikult õppimist oluliseks peab. Enamik lapsi ei armasta õppida ja neid tuleb selleks sundida.
Kuid mis on siis see, mis paneks lapse õppima, kui samasuguse lõputunnistuse saab ka see, kes enne üheksandat klassi üldse koolis ei käigi. Kas see oleks aus nende laste suhtes, kes käivad korralikult koolis?
Esmane, mida oleks vaja teha juhul, kui otsustatakse lapsi mitte istuma jätta, on kehtestada klassi lõpetamiseks tänasest liberaalsem kord. See tähendab, et klassi saaks lõpetada ka ilma lõputunnistuseta.
Arvan, et lõputunnistust võib vabalt asendada ka akadeemiline õiend, kus on näha nende ainete omandamise tulemused, mida on saadud hinnata. Sellest järelduks muidugi ka, et igaüks ei saa põhikooli diplomit. Kui ikka eelnevate aastatel omandatud teadmised on kasinad, ei peaks ka üheksanda klassi lõpus liiga lihtsalt lõpudiplomit välja kirjutatama.
Tänase seisuga on asi nii, et igaüks, kes veab kuidagi läbi üheksanda klassi, saab ka põhikooli lõpudiplomi. Tekib küsimus, miks käia koolis ja õppida üheksa aastat, kui sama hästi piisab ainult sellest, kui üheksas klass kuidagi lõpuni vedada.
Täiskasvanute koolid dünaamilise õppekavaga
Selle jaoks, et istuma mittejätmisest midagi kasu oleks, peaksid ühiskonnas olema arenguvõimalused tagatud ka neile noortele ja täiskasvanutele, kellel kooliharidust on ainult neli klassi või veelgi vähem. See ongi tegelikult selle seadusemuudatuse üks suurimaid kitsaskohti.
Nagu meil juba Eestis halvaks kombeks on saanud, ei taheta meil kuidagi rahast rääkida. Kusagilt ei ole näiteks kuulda, et keegi kavatseks anda täiskasvanute gümnaasiumidele raha õppimises maha jäänud noorte harimiseks. Nende noorte eripäraks on, et neil ei ole raskusi kõigi õppeainete omandamisega, aga õppeainete kaupa tehtavaid dünaamilisi õppekavasid täna ei ole.
Samal ajal vajavad need noored täiskasvanud ka tööd. Neil puudub amet ja see, milline virrvarr tänasel päeval kutseharidussüsteemis toimub, on vist kõigile teada.
Seega võib väita, et klassikursust kordama mitte jätta, nii nagu seda plaanitakse, on ebaaus käik. Seda nii nende laste suhtes, kellel läheb koolis hästi, kui ka koolikohustuste mittetäitjate suhtes.
Tegelikult on kõnealune kava seadusemuudatuseks täna selge märk sellest, et riik ei taha hariduse eest edaspidi vastutada, öeldes, et edutute inimeste haridusega pole neil mingit tegemist.
Hariduses toimuv pole kellegi mure
Mulle tundub üsna tihti, et hariduses toimuv ei ole täna tegelikult kellegi mure. Kui keegi üldse lapse hariduse ja harituse pärast muretseb, siis ehk mõni fanaatiline õpetaja.
Miks siis lapsed koolis ei käi? Ühest olulisest asjast me juba rääkisime, see on toetussüsteemi puudumine, koolisüsteemi piiratus, mis segab aitamast lapsi, kes ei saa tavakoolis õppimisega hästi hakkama.
Teine tegur on lapsevanemate loidus koolihariduse suhtes, mille põhjuseks on nende ja kooli vaheline vähene suhtlemine. Lapsevanem ei saa haridusteenust valida.
Kui vaadelda tänast tööjõuturgu, on oluline just inimeste avatus ja kasvatus. Seega on oluline, et kool annaks nii teadmisi kui ka kasvatust. Üsna selge on, et kasvatus sõltub omakorda sellest, milline on lapsevanema nägemus oma lapse tulevikust.
Selleks, et laste haridustase tõuseks, on vaja mitmekesistada õppimisvõimalusi ja leida võimalusi nende laste õpetamiseks, kellel on koolihariduse omandamisega raskusi. Samuti on oluline, et koolil kujuneks oma nägu inimest hariva ja kasvatava asutusena ning muidugi tuleb otsida kontakti lapsevanematega. Perekonnast algab riik. Meie riik on tulevikus just nii tugev, kui palju me praegu usaldame oma kodanikke ja anname neile võimaluse valida.
ILMAR PAJUMÄGI,
Jõgeva Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog
