Viimaste sündmuste kontekstis kõlab üha enam (võimul olijate) seisukoht, et kui raha muudmoodi ei saa, siis tuleb seadusi muuta. Rahva arvamus ei lähe otsustajatele korda.
Eesti kogukonnale pole erakondade rahastamine aga üldsegi oluline. Nii, nagu pole oluline MSA (maailmavaate sihtasutus), riigikogulaste hüvitiste, eripensionide, valitute surnuaia ja muu analoogse peale ühisvahendite kulutamine.
Kohati jääb juba mulje, et erakonnad koosnevad üksnes sulidest ja pättidest. Vastasel korral ei põhjendataks riigieelarvest erakondadele eraldatavate rahade vajadust mustade tegude välistamisega. Kõik riigikogus esindatud erakonnad korrutavad üht ja sama refrääni: kui ametlikult ei saa, võtame teistmoodi.
Sulitempude seaduskeskkonnaga kohandamine pole lahendus
Erakondadele eraldatavad summad on kasvanud, mitteametlikud summad pole aga kadunud. Kuidas need liiguvad, selgub ehk Silver Meikari avaldusest alguse saanud kriminaalmenetluse lõpus. See aga ei tähenda, et seaduserikkumistele ei tuleks juba praegu lahendust otsida. Peaminister näeb ühe lahendusena seadusevastaste tehingute seadustamist. See pole aga õige, kuna sulitempude seaduskeskkonnaga kohandamine pole lahendus. Seadused on täitmiseks, mitte muutmiseks. Kui ikka seaduserikkumine on veres, siis need jätkuvad ka pärast seaduste kohandamist.
Ressursse tuleks otstarbekamalt kasutada
Üheks rahastamisskandaali lahenduseks võiks olla kodanikeühenduste õiguste võrdsustamine. Selleks tuleks lõpetada erakondade ühiskassast rahastamine, jätta seadustamata ettevõtetelt annetuste võtmine.
Paljud eestlastest on toimetulekuraskustes. Uuringute andmetel pidavat koguni neljandik lastest tühja kõhtu kannatama, meie aga kulutame ühisvahendeid kolmanda järgu tegemistele. Erakondadele eraldatakse ligi 90 miljonit krooni (5,75 miljonit eurot) aastas, lisaks mainitule saavad nad raha kaudseid teid pidi. DASAdest (demokraatia arendamise sihtasutus) ja MSAdest (maailmavaate sihtasutus) on kõik kuulnud. 2012. aastal kavandatakse selleks 900 000 eurot. Tegemist on erakondade rahastamisskeemi ühe kanaliga. Erakondadele tehtav kulu ei piirdu mainitutega. Erakonnad kasutatavad ka muid kuluridu: töökohad riigiettevõtetes ja omavalitsustes, riigiettevõtete ja omavalitsuste vahenditest tehtav reklaam, majanduskulu jmt.
Eestlaste vaesuse juures tuleks ühiskonna ressursse otstarbekamalt kasutada. Erakondadele tehtavate eraldiste vähendamine või kaotamine võimaldaks vahendeid enam kodanike heaolu parandamisse suunata.
2009. aastal pankrotistus Eestis 1055, 2010. aastal 1029 ettevõtet. Kindlalt tunnevad ennast vaid monopoolsed ja toetustest ning riigihangetest majandavad ettevõtted. Ettevõtetel on pangalaenud ja kohustused kreeditoride (tarnijad, töövõtjad jne) ees. Töötajad nõuavad palgalisa. Iga käibevara sent kulutatakse tulubaasi suurendamiseks.
Arvestada tuleks ka sellega, et Eesti ettevõtted on kerjaja rollis, sest sõltutakse paljuski toetustest ja riigihangetest. “Annetuste” seadustamisel puudub põhjendus. Tegemist pole annetuste, vaid väljapressimisega.
Põhjendusi leiab alati, ärgem aga laskem ennast petta sellest, et ettevõtted soovivad teha (sellises majanduskeskkonnas) maailmavaatest tulenevaid annetusi. Sellised annetused on läinud eestlastele kalliks maksma.
Eesti riik pole üldsegi õhuke, nagu võimulolijad on harjunud üldsusele serveerima, me teeme mõttetuid kulutusi.
i
EUGEN VEGES
