Vahetult pärast riigikogu valimisi räägiti palju banketikõlbulikkusest. Et millised erakonnad on ikka usaldusväärsed, etteaimatava käitumisega, läbipaistvad ja vastutustundlikud, et nad üldse sobiksid valitsusvastutust kandma. Kui vaadata eestlaste suhtumist finantstoodetesse, jääb mulje, et igasugused lahendused, mis kätkevad endas mingite ostude või kulude finantseerimist kuidagi teisiti kui palgapäeval kõrvale pandud rahaga, on kõike muud kui banketikõlbulikud.
Ainsaks erandiks on kodulaenud
See on koššer ja igati banketikõlbulik, sellest on saanud ühiskondlik norm ning suure osa keskeast nooremate inimeste igapäevase finantskäitumise osa. Iga kuu alguses näpistab pank kindla osa sissetulekust kontolt kohe maha. Nagu aamen kirikus. Kinnisvarabuumgi sai alguse ju sellest, et peeti pisut kohtlasteks neid, kes eelistasid laenumaksetele üürimakseid.
Seda ei saa kuidagi pahaks panna, pigem vastupidi. Eestlastel on koduga olnud alati omamoodi side, ja see juurikas, mis eestlast mingi kindla koha, maatüki, maja või ka korteriga seob, on erakordselt tugev. Lääne-Euroopas ei saada sellest teinekord isegi hästi aru, kuid eestlastele on see nii loomuomane.
Ja sama loomuomane on kõigi teiste finantskohustuste vastasus. Eestlastel on ju terve rida vanasõnugi, mis kõik manitsevad võlgu mitte võtma. Võlg on võõra oma, laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua jne. Tõsi, see vastasus väljendub küll pigem sõnades kui tegudes. Avalikult banketikõlbulikuks tunnistatakse vaid kodulaen, kuid salamisi või teinekord endale isegi aru andmata keerutatakse üsna julgelt jalga ka teiste toodetega.
Autoliisingud ja krediitkaardid, järelmaksuga ostetud ruuteritest ja arvutitest rääkimata. Isegi toidupoodidel on oma järelmaksukaardid. Ühelgi puhul neist ei võta inimene sukasäärest raha, mis sinna raske tööga kogutud, vaid pigem peetakse mõistlikuks asi kohe kätte saada ja seejärel vaikselt selle eest maksta.
Tehnoloogia annab hoogu juurde
Tehnoloogia areng annab sellele veel omalt poolt hoogu juurde – ka telefoniga taksosõidu või kinopileti eest tasumine on omamoodi järelmaks, sest pangakontolt läheb raha maha alles järgmise kuu alguses.
Nii et võlg on muidugi jätkuvalt võõra oma, kuid see võõras pole enam sugugi nii võõras kui vanasti. Põhiküsimus on tegelikult muutunud. Arvestatava osa Eesti leibkondade jaoks on laenude, järelmaksude, liisingute ja teiste finantstoodete puhul kõige olulisemaks muutunud kas-küsimuse asemel küsimused nagu “millised on tingimused”, “kui palju see maksab” jne.
Selle valiku tegemise tähtsust sageli alahinnatakse ning otsused tehakse piisavalt süvenemata. Küsimus on inimeste finantskirjaoskuses ning selles, kas ja kuidas seda parandada saaks. See on küsimus, millele vastamine nõuab ilmselt ka selget soovi ja algatust riigi poolt. Uus koalitsioonilepe õnneks kajastab ka seda teemat, kuigi väga põgusalt.
1990. aastatel oli meil koolides Tiigrihüppe programm, mis tegi noored arvutiga sinasõbraks ning millega kokkuvõttes pandi alus e-Eesti eduloole. Järjest enam näeme, et nüüd oleks sarnast hüpet vaja ka inimeste oskuses teha läbikaalutud otsuseid enda ja oma pere igapäevases majandamises.
Täna võib kahes reklaamis olla täitsa ühesugune intressiprotsent, kuid ühel juhul näitab see aasta-, teise puhul aga kuuintressi. Või arvutatakse ühel juhul intresse laenu jäägilt, teisel puhul algsummalt. Nii võibki juhtuda, et reklaamis välja hõigatud 30protsendine intress võib ühel juhul tähenda 30protsendilist, teisel juhul aga kümme korda suuremat kulu.
See on koht, kus pirakas kivi lendab ka meie, laenuandjate kapsaaeda. Kuni viimase ajani on Eesti laenuturg kogu selle kirevuses olnud suhteliselt reguleerimata ning see on teinud võimalikuks laenureklaamid ka mitte just kõige läbipaistvamate tingimustega. Siin jääb üle loota, et vastuvõetud seadusemuudatused suudetakse ka sisuliselt ellu rakendada ning turg muudetakse kliendi jaoks arusaadavamaks ja läbipaistvamaks ning laenuandjad ise muutuvad vastutustundlikumaks.
Tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde, siis tegelikult kasutavad Eesti inimesed erinevaid finantsteenuseid üsna julgelt. Kuid nagu banketilegi minnes teed enne selgeks, kaua see kestab, kas seal on pilet ning mida hind sisaldab, tuleks ka laenu võttes kõik tingimused väga põhjalikult endale selgeks teha. Kehvalt banketilt võid ka poole pealt välja hiilida, kuid kahjulikust laenulepingust vabaneda on märksa keerukam.
JOHANNES RINTANIEMI, TF Bank Soome ja Baltikumi regioonijuht
