Kallilt saadud rahvarõivad

Möödunud nädalavahetusel kirendasid Tallinnas Kalevi staadion ja Lauluväljak rahvarõivastest: seal peeti laulu- ja tantsupidu. Kuu aega varem, 6. juunil peeti aga Tartus Eesti Rahva Muuseumis rahvarõivapäeva, mille üheks osaks oli Tartu rahvarõivakooli kolmanda lennu pidulik lõpetamine. Värskelt koolitatud rahvarõivaspetsialistide hulgas on ka mitu Jõgevamaa naist.

Võikveres elav Janne Vaabla ja Jõgeva alevikus elav Lea Narits läksid rahvarõivakooli – see tegutseb Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse, Eesti Rahva Muuseumi ja Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsi koostöös ning Eesti Kultuurkapitali, selle Tartumaa ekspertgrupi ning Tartu Kultuurkapitali toetusel – juba neli aastat tagasi, kui algas esimene, algajatele mõeldud kaheaastane koolitustsükkel. Kaks aastat tagasi, jätkukursuse alates meelitasid nad sinna kaasa ka Siimustis elava Riina Lastiku. Kerge tal hiljem liitudes muidugi polnud, sest teistel olid paljud vajalikud loengud selleks ajaks juba kuulatud ja paljud vajalikud praktilised oskused omandatud, ent hakkama ta sai. Osalt ilmselt tänu sellele, et väljaõppinud rätsep-juurdelõikajana olid talle paljud teemad juba tuttavad. Ka Janne on paberitega rätsep ja konstruktor-modelleerija. Ainult Lea eriala on õmblemisega üsna vähe seotud: ta on põllumajandusteaduste magister ja kaunviljade aretaja.

„Rahvarõivakooli läksin eelkõige selleks, et endale isiklikke rahvarõivaid saada,” ütles Lea Narits. „See tundus selleks kõige soodsam viis: spetsialistid aitasid Eesti Rahva Muuseumi fondidest eeskujuks sobivad esemed välja valida ning andsid ka kõik vajalikud teadmised ja oskused nende järgi oma rahvarõivakomplekti loomiseks. Kui ilma eelteadmisteta inimene ise hakkaks sellist komplekti kokku panema, võiks juhtuda, et seelik saab, piltlikult öeldes, Setumaalt, särk Virust ja sukad Saarest. Või võetakse küll ühest paikkonnast, aga eri ajastutest pärit esemed ja komplekt saab ikka ebaloogiline.”

Janne ja Riina olid puudujääke rahvarõivaalastes teadmistes tunnetanud varasema töö kaudu: Janne töötas mõned aastad tagasi Jõgeva kultuurikeskuses kostümeerijana ja Riina õmblusateljees rätsepana. Mõlemast loodeti, et nad ka rahvarõivaid õmblevad, aga kumbki ei julenud seda tööd ilma piisavate teadmisteta ette võtta.

Vaene kant

Neli aastat tagasi alustatigi Janne sõnul sellest, et otsiti spetsialistide abiga Eesti Rahva Muuseumi kogudest välja eeskujuks sobivad esemed. Väga suuri valikuvõimalusi meie naistel seal paraku polnud.

„Meie kant ehk kunagine Põhja-Tartumaa on selles mõttes natuke õnnetu piirkond, et siinsed ilma silmatorkavate eripäradeta rahvarõivad ei pakkunud omaaegsetele kogujatele kaugeltki nii suurt huvi kui näiteks Setumaa ja saarte rahvarõivad ning sellest vähesestki, mis olemas oli, hävis osa 1960. aastatel muuseumis aset leidnud tulekahjus,” ütles Janne Vaabla.

Kui sobivad esemed leitud olid, koostati nende kohta joonised, värvikaardid ja mustrilehed ning asuti siis riburada erinevaid esemeid valmistama. Janne ja Lea jõudsid nelja-aastase koolituse käigus peale oma rõivakomplekti valmis ka ühe meestekomplekti. Janne tegi selle oma mehele, Lea endisele töökaaslasele, praegusele maavanema nõunikule Vahur Kukele.

„Mu oma mees polnud rahvarõivastest huvitatud ja üksnes kappi seisma polnud neid mõtet teha,” ütles Lea.

Janne mees oli aga rahvarõivakooli lõpupäeval päris nördinud, kui kuulis, et peab oma uhked rõivad veel nädalaks Tartusse näitusele jätma ega saagi nendega kohe joonelt Kasepääle Peipsi äärsete maakondade laulu- ja tantsupeole (see toimus just samal päeval) „promeneerima” ja suguvendades paksu kadedust tekitama minna.

Kui Lea eelpool mainis, et rahvarõivakool oli tema meelest soodsaim viis endale rahvarõivaste soetamiseks, siis odavalt saaduks oleks neid kauneid komplekte küll äärmiselt vale nimetada: nii aega (koolitusel viibitud ja kodus nokitsedes veedetud) kui ka raha kulus nende peale nii palju, et tervisele on parem neid numbreid mitte kokku arvama hakata. Ainuüksi pikk-kuue jaoks kulunud kvaliteetne must villane riie maksis mitu tuhat krooni. Ja tanuääre fileepitsi meisterdamise kohta kinnitas Lea resoluutselt, et selle töö võtaks ta uuesti ette ainult surma ähvardusel: see osutus nii vaevanõudvaks.

Kaaruspaelaga Portugalis

Et rahvarõivakoolis käiakse muu töö kõrvalt, läks kõigil komplektide lõpetamisega parajalt kiireks.

„Kui viimase koolituse ajal ilusa sooja päikeselise ilmaga toas tikkida uhasime, siis naeris meie õpetaja, et me oleme ikka ühed hullud küll!” ütles Janne.

„Mina kudusin samal päeval kodus aias kirivööd,” ütles Riina. „Vöö ots oli õunapuu külge kinnitatud ja nii mõnigi möödakäija tuli küsima, et mis imeasja ma seal toimetan.”

Lea pikk-kuube kaunistav punane kaaruspael on aga koos temaga Portugalis ära käinud. Et selle paela kudumiseks vajalik puust hargike isegi lennujaama karmide turvameeste meelest terroristi tööriista ei meenutanud, siis võttis Lea hargi ja lõnga kaasa ning kudus terve tee: ega siis kaks korda kolme lennutundi niisama tuulde ei lasta ei saanud!

Kaheaastase jätkukursuse lõpuks pidid kursuslased esialgsete plaanide kohaselt omandama kõik teadmised ja oskused, mis vajalikud kutsekojas rahvarõivameistri eksami sooritamiseks ja vastava tunnistuse taotlemiseks, ent paraku jäädi ajahätta ning nii tuleb korraldada veel pooleaastane meistrikoolitus, millel kuueteistkümnest kooli lõpetanust plaanitseb osaleda kuus. Janne ja Lea kavatsevad kindlasti jätkata, Riina tunnistas aga, et peab leidma kõigepealt „modelli”, kellele oleks mõtet meeste rahvarõivakomplekt teha: meistripabereid ilma selleta ei saa.

Kodukandi rahvarõivaste alast nõu oskavad Janne, Lea ja Riina aga juba praegu anda. Selleks on nad moodustanud isegi seltsingu nimega Jõgevamaa Piirkondlik Rahvarõivaste Nõuandekoda. Janne ja Riina, kellele õmblemine ka igapäevatööks, saaksid ehk mõnele tellijale rahvarõivaste valmistamisegagi hakkama, ent terve taidluskollektiivi riietamiseks jääks nendegi jõust napiks – eriti juhul, kui aeganõudvat tikkimistööd palju on.

„Kui aga mõni taidlejate seltskond tahab endale ise rahvarõivad või neist inspireeritud rahvuslikud rõivad valmistada, siis võime neile nõu ja koolitust küll jagada,” ütles Janne, kes on Tartu rahvarõivakoolis õppimise kõrvalt olnud ka selle kooli projektijuht: ta on aidanud koolitusi korraldada ja õppejõududele stipendiume taotleda. Möödunud suvel korraldas ta näiteks enda juures kodus laagri, kus õpiti viltkaabu tegemist, tänavu saab tema eestvõttel teoks rahvarõivakooli ja MTÜ Sokuturi ühine pastlalaager Palamusel.

Kui Janne, Lea ja Riina uurisid ja valmistasid rahvarõivakoolis Laiuse kihelkonna rahvarõivaid, siis nende kursusekaaslaste Pille Aroldi ja Kai Reino lõputööd käsitlesid Palamuse kihelkonna, Piia Ranna ja Piret Vaasi lõputööd Äksi kihelkonna, Anu Kohali töö Kodavere ja Tiiu Sepa töö Põltsamaa kihelkonna rahvarõivaid. Needki kihelkonnad ulatuvad praegusele Jõgevamaale.

„Kui meie kursuse valmistatud rahvarõivaid saab näha tuleva aasta veebruaris Põltsamaal ja märtsis Palamusel toimuval näitusel, siis meie kirjalikud lõputööd koos joonistega on olemas nii Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuses kui ka Eesti Rahva Muuseumis ja kõik huvilised saavad neid seal kasutada,” ütles Janne Vaabla. „Sügisest alustab Tartu rahvarõivakoolis aga uus algajate kursus, kuhu on end kirja pannud juba viis Jõgevamaa inimest.”

Janne sõnul on rahvarõivakoolis omandatud teadmised teravdanud tema ja ta kursusekaaslaste silma vigade suhtes, mida rahvarõivaste kandmisel tehakse. Üheks sagedasemaks eksimuseks on näiteks see, et mehed kannavad naiste sõlgi ja kirivöösid. Kõige sagedamini tuleb Jannel selgitada aga seda, et pikk-kuub, mida ta külmemal ajal rahvarõivaste peal kannab, pole mulgi mehekuub, vaid just Laiuse naise pikk-kuub.

„Musta punaste nöörkaunistustega kuube, olgu see siis milline tahes, peetakse miskipärast alati mulgi mehekuueks,” ütles Janne. „Justkui oleksid ainult mulgi mehed talvel väljas käinud ja kõik teised inimesed toas soojas istunud!”

iii

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus