Eesti Vabariik saab 90 aastaseks. Meie esivanemad on alati tahtnud vabad olla, ise otsustada oma elu ja tegemiste üle ning vastutada oma tegude eest.
Muistne vabadusvõitlus kaheksa sajandit tagasi lõppes sõjalises mõttes kaotusega. Kuid rahva tahe taas vabaks saada ei kadunud, seda kanti südametes põlvest põlve edasi. Kuigi aastasadu kestnud poliitiline reaalsus välistas eesti rahva omariikluse, jäid lootus ja usk kindlaks.
Väga täpselt on öelnud Juhan Liiv ? muide, tehes seda ajal, mil Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni jäi veel palju aastaid ? “Ja nõnda on elu kiik / ükskord kui terve mõte / ükskord on Eesti riik.?
Ajaloolased räägivad, et Eestis üldiselt ei peetud 1918. aastal iseseisva riigi tekkimist võimalikuks. 1917. aasta 25. augustil toimunud Maapäeval ütles Jaan Tõnisson: “Meie eesmärgiks peab olema iseolemine, iseseisvus. Kas nüüd või ei iialgi.?
24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti end “Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele? iseseisvaks vabariigiks. Manifest algas lausetega: “Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eesti aeg tuleb, mil “kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama, küll siis Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma?. Nüüd on see aeg käes.?
Nagu iga sünd on ime, on ime ka Eesti riigi sünd. Eestimaalaste usk, aatelisus, tahe ja sihikindel tegutsemine tegid võimalikuks selle, millest küll unistati, kuid mille saavutamist, arvestades sõjaliste jõudude vahekordi, peeti võimatuks.
Selsamal 24. veebruaril, õhtusel ajal umbes nagu praegu, jõudsid Saksa sõdurid Jõgevale. Järgmisel päeval hõivati Pärnu ja Tallinn ning Vene väed taandusid.
Sama aasta 28. novembril algas Vabadussõda. Eesti riigi territooriumile tungis 12 000 punaarmeelast, kelle vastu oli esialgu võimalik saata vähem kui 2000 eesti sõjameest ilma ainsagi suurtükita. Ma ei hakka siinkohal pikemalt nende pöördeliste aegade sündmusi ümber jutustama. Ütlen vaid, et iga kord, kui sellele mõtlen, sellest loen või kuulen, tunnen väga suurt aukartust ja tänulikkust nende aateliste ja vaprate inimeste vastu, kes, ohverdades oma elu või tervise, kinkisid meile vabaduse.
Vabadussõja võitmine ja 2. veebruaril 1920 sõlmitud rahuleping Eesti ja Venemaa vahel andsid meie iseseisvusele ka tegeliku sisu. See oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping, mis avas kummalegi riigile tee maailmapoliitikasse. Maailm tunnistas Eesti iseseisvaks riigiks.
Sünni imet ? seekord oli see küll taassünd ? oli meil võimalus kogeda 1991. aastal, kui taastati Eesti riiklik iseseisvus. Kui pealiskaudsel vaatlemisel võib jääda mulje, justkui tekkinuks mitte millestki midagi, siis tegelikult see muidugi nii ei olnud. Eesti rahva püüdu vabaduse poole õhkus igast sõnast ja teost, mida oma maa ja rahva eest hoolitsenud ja vastutust kandnud inimesed tegid.
90 aastat tagasi kätte võidetud vabadust peame ka täna kaitsma. Vabadus pole midagi iseenesest jäävat, vaid selle säilitamise nimel tuleb tänases globaliseeruvas maailmas palju tööd teha ja vaeva näha. Peame oskama iseseisva riigi eeliseid oma inimeste hüvanguks väärikalt kasutada. Kuid selles pole midagi rasket või üle jõu käivat ? me teeme lihtsalt oma igapäevast tööd ja ehitame oma riiki.
Päevast päeva tehtava tööga on iga Jõgevamaa elanik jätnud kes suurema, kes väiksema jälje maakonna arengusse. Just tänu teile on Jõgevamaa viimastel aastatel jõudsalt arenenud, olnud paljudes oma tegemistes eeskujuks ka teistele Eesti piirkondadele ning saanud tuntuks välismaalgi. Oma maakonna muredele ja rõõmudele kaasaelamine ning vastavalt oma võimalustele probleemide lahendamisele kaasaaitamine teevadki meist tõelised Kalevipoja tegude maa elanikud.
Kalevipoja tegude jälgi on täis terve Jõgevamaa. Eesti rahvapärimusest tuttav Kalevipoja-nimeline vägimees sümboliseerib eestluse ürgjõudu ja tegutsemistahet. Meil võivad olla suurepärased ideed ja meisterlikud oskused, aga kui puudub tahe, motivatsioon sõnadelt tegudele üle minna, ei muutu elus midagi.
Kui kolm aastat tagasi võtsime päevakorda gaasitrassi ehitamise Jõgevalt Põltsamaale, pidasid paljud seda liiga suureks ja täidetamatuks plaaniks. Ometi olnuks toona selle ehitusmaksumus praegusest ligi kaks korda väiksem. Jõgevamaa keskosa on maagaasiga hästi varustatud, kuid seda soodsat energiaallikat vajas ka Põltsamaa piirkond. Tänaseks päevaks on ehitustöödega n-ö ekvaator ületatud, st pool enam kui 30 kilomeetrisest gaasitorustikust maha pandud ning ehitajad lubavad, et jaanipäevaks jõuab maagaas Põltsamaale. See läheb maksma ligi poolsada miljonit krooni.
Gaasitrassi rajamine on ere näide avaliku ja erasektori koostöö vajalikkusest ja kasulikkusest ning sellest, et kui suurelt unistada ja sõnadelt viib tahe tegudeni ning kui appi tulevad head sõbrad ? ma rõhutan sõna sõbrad ?, siis see unistus kindlasti täitub. Vaid vähesed teavad, et sellesama gaasitrassi pärast läks mitmeid kordi laiali valitsusistung ning kuidas lõpuks 12 miljonit krooni riigipoolset toetust jõudis riigieelarvesse, on omaette ime. Ja kui poleks kahe ettevõtte, Eesti Gaasi ja Fortum Termesti suurt rahalist panust, ei räägiks me täna siin ühest Jõgevamaa viimase aja olulisemast investeeringust energiasse.
Intensiivselt tegeleme praegu Kesk-Peipsi sadama ehk Mustvee ja Omedu sadama rajamisprojektiga. Sadamate väljaehitamine ja kasutamine Euroopa suuruselt neljandal järvel Peipsil, Euroopa Liidu idapiiril on atraktiivne väljakutse.
Euroopa Liidu struktuuritoetuste uue programmperioodi vahenditest on võimalik finantseerida nii Omedu jahisadama kui Mustvee reisisadama ehitust. Kogemusi ja toetust sadamate rajamisel pakub ka Soome väikelinn Keskinen, kus on välja arendatud edukalt tegutsev sadam.
Ja kui hetkeks silmad sulgeda ning kujutleda, et sadamad on valmis ja Peipsi järv on ühendatud Läänemerega… Kas te ei näe siis Mustveed kui Euroopa Liidu idapiiri suurimat turismilinna ja Omedu sadamasse saabuvaid laevu, lastiks palgikoormad ning eemal tselluloositehast? Jah, see on praegu ainult unistus. Aga kas me oleme teinud kõik selleks, et unenäost saaks reaalsus?
Gaasitrassi ja sadamate projekti eesmärgiks on vastavalt maakonna lääne- ja idaosa arengule kaasaaitamine ettevõtluse edendamise ja tööhõive parandamise kaudu .
Aga et maakonna areng tasakaalus oleks, teeme Jõgeva vallas, Painkülas, Werol Tehaste lähedal ettevalmistusi terve tööstuspargi rajamiseks. Tänaseks on valmis projekt raudteeharu ehitamiseks, tänu millele juba selle aasta lõpus ei peatu kaubarongid Jõgeva linnas enam jalakäijate ülekäigu kohal. Perspektiivis näeme uue raudtee-kaubajaama valmimist ning Painküla tööstuspargi raudtee ja infrastruktuuri rajatiste ehitamist.
Mõned päevad tagasi helistas mulle ühe suure üle-euroopalise ettevõtte esindaja ning küsis, kas meil oleks ruumi nende 60-hektarilisele tootmiskompleksile. Möödus vaid kaks tundi, kui Taani saatkonnast helistati ja küsiti järgmist 50-hektarilist maa-ala tööstusettevõtte püstitamiseks. Mul on hea meel, et ettenägelikult planeerisime tööstuspargi perspektiivalaks ka üle Pedja jõe Tartu-poolse ala, mis tänaseks on riigi poolt müügiks ette valmistatud. Me ei osanud tööstusparki planeerides arvestada ega loota, et lumepalliefekt nii kujukas on. Loomulikult on see meeldiv probleem. Kõikidele heade kavatsustega tulijatele jätkub Jõgevamaal alati ruumi ja loodan, et meil on tarkust ning tahtmist sellele kaasaaitamiseks.
Kas me oleme uute investeeringute ja talentide ligimeelitamiseks piisavalt tolerantsed ja atraktiivsed? Kas me oleme selleks valmis, et aidata lahendada kõiki takistusi, mis pärsivad ettevõtlust meie maakonnas? Mida teha selleks, et Jõgevamaa ettevõtted suudaksid olla ühel pulgal Eestimaa majanduse liidritega? Kas oleme valmis arenguhüppeks, mis viiks meid odava tööjõuga riigi seisusest arenenud majandusega riikide hulka? Ma kardan, et täna veel mitte. Liiga palju tegutseb inimesi valdkondades, kus toodetakse vähe lisaväärtust. Eesti on nukras seisus, senised eelised nagu odav tööjõud on kadunud. Konkurents tugevneb, positsioon erinevates edetabelites kipub nõrgenema.
Meie tulevik seisneb teadmispõhises majanduses. Oluline on, kas suudame arendada teatud ni?itootmisi, tehnoloogilisi, vähe tööjõudu ja rohkem mõistust nõudvaid tootmisi, mis oleksid rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelised. Peame targalt kasutama ära maailmas loodut.
Meie konkurentsivõime püsimisel on üks tähtsamaid küsimusi tööjõuturu paindlikkus.
Siinjuures on väga oluline tööjõu täiend- ja ümberkoolitamine vastavalt ajas muutuvatele vajadustele.
Üheks probleemiks, kust Eesti majanduse praegused puudused algavad, on vildakas koolitustellimus. Koolitustellimus tuleb suunata ametnike ettevalmistamiselt inseneride ettevalmistamisele. Eesti vajab insenere, ilma nendeta pole võimalik midagi kvaliteetselt toota, ilma nendeta läheb Eesti majandus põhja.
Tuleb loobuda liigsest optimismist ja saada üle näiteks IT-alal tehtud edusammudest tekkinud peapööritusest. Olgem kahe jalaga maa peal, samas osakem tehtud prognooside alusel tulevikutrende selgemalt näha ning edaspidi avanevateks võimalusteks paremini valmis olla.
Minu üleskutse ettevõtetele on: investeerige edukatel aegadel tehnoloogiasse, see tähendab investeerimist tulevikku!
Tuletaksin meelde ka soovitust: mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt. Võrdselt tähtsad on nii väikesed kui suured teod ja saavutused, sest esimesteta poleks teisi. Teadmisi ja oskusi nõuavad ka need, mida me igapäevaelus ehk väikesteks asjadeks nimetame. Muidu võib mõnigi kord juhtuda, et püüdes säästa või teenida senti, kaotame samas terve krooni.
Usun, et juba lähiajal leiame me tõelise “Jõgevamaa veduri?. Kas selleks on Kesk-Peipsi sadamad, Painküla tööstuspark või midagi muud, ei oska täna meist vist keegi veel öelda. Aga selge on see, et me ei saa lüüa kvantiteediga, küll aga kvaliteediga, lähenedes ühiskonnas olevatele ja tekkivatele probleemidele tavapärasest erinevate vaatenurkade ja lahenduskäikude abil. Tegelikult on lahendused kuskil olemas, kas konkreetsete näidetena mõnes välisriigis või visioonidena meie peades.
Julgustan kõiki inimesi, eriti aga noori olema julgemad! Kas teate, kuidas sünnib tänases maailmas, kus kõik peaks olema selge, läbi uuritud ja katsetatud, suur hulk uusi avastusi? Noored inimesed lihtsalt ei tea, et vanem põlvkond on kuulutanud midagi võimatuks, ning teevadki nõnda, et võimatu saab võimalikuks.
Kes on ise tubli, leiab kergesti ka sõpru ja toetajaid. Tänutundes nende vastu ja ka neilt innustust saades oleme valmis veelgi rohkem ja järjekindlamalt pingutama. Me oleme võtnud endale ülesandeid, mis vajavad 110% pühendumist ja alles siis on 50% tõenäosust, et me suudame püstitatud eesmärgid saavutada.
Tõsi, mõned seatud eesmärgid võivad esmapilgul tunduda utoopilistena. Aga me ei saa magava kassina oodata suhujooksvaid hiiri, vaid peame tegema kõik endast oleneva, et meil, meie vanematel ja eriti meie lastel oleks Jõgevamaal parem ja huvitavam elada. Peame rohkem seljad kokku panema ja ühiselt meie ees olevaid ülesandeid lahendama. Ainult koostöö on see võti, mis aitab meil saada ?üle igast mäest?.
Viimasel ajal on palju räägitud ühistranspordist.
Me oleme viimase kolme aastaga laiendanud bussiliine üle 25%. Oleme püstitanud eesmärgi: parandada õpilaste koolijõudmisvõimalusi nii, et lapsed ei peaks liiga vara üles tõusma. Ma julgen täna siin teie ees seistes lubada, et kui ülejäänud Eestimaa räägib ühistranspordi probleemidest ja sõidupileti hinna tõusust ning liinide sulgemisest, siis meie suudame sellel aastal avada uusi bussiliine.
Majanduslik mõtlemine ja väga hea koostöö omavalitsuste, riigi ja maavalitsuse vahel on võimaldanud seda, et oleme saavutanud ühistranspordis sellist edu. Kas saame ühistranspordiga rahul olla? Kindlasti mitte, sest mõned kuud tagasi tehtud uuring näitas küll ühistranspordiga rahul olijate osakaalu 30% tõusu, kuid neid inimesi, kes ei olnud rahul, on veel ligi 45%. See näitab, et meil seisab ees veel palju tööd. Loodame, et kui ükskord rööbasbussid sõitma hakkavad, on meil rahuloluks palju enam põhjust.
Tänapäeva maailmas oleme seotud väga paljude inimeste ja lugematute protsessidega. Seetõttu seisame üsna tihti küsimuse ees, kust läheb piir “meie? ja “nende? vahel. Samas see piir muutub kogu aeg sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest. Kui perekonnas võivad mõnikord lapsedki omavahel moodustada ?meie?, nimetades, meid, oma vanemaid ?nendeks?, siis mõnes teises kontekstis on ?meie? kõik Euroopa Liidu riikides elavad inimesed või kogu maakera elanikkond.
Meie ja nemad ehk omad ja võõrad ? see vastandumine viib paratamatult võistlusmomendini, harva ka võitluseni, ehk teisisõnu toob kaasa konkurentsi. Eluterve konkurents majanduses ja teistes elusfäärides on igati tervitatav, kui seeläbi muutuvad teenused ja toodang kvaliteetsemaks ja võib-olla ka odavamaks. Kui aga konkurentsi sildi all muutub tegevus labaseks ärapanemiseks, tülitsemiseks, mõttetuks vastuoluks konkureerijate vahel, siis on kuri karjas. Meid ei ole nii palju, et võiksime kulutada oma vaimseid ja materiaalseid ressursse omavahelisele nägelemisele ja tülitsemisele.
Igasuguse arengu oluliseks märksõnaks on koostöö, mille kohta eelnevalt mõned näited tõin. Laiemalt võttes võiks seda nimetada ka konstruktiivseks kooseksisteerimiseks. Meil ei pruugi mingil põhjusel olla võimalust hea algatusega liituda või koostööpartneri rollis olla, aga me ei materda maha naabrimehe või teise erakonna liikme või teise asutuse töötaja edasiviivat ideed üksnes sellepärast, et selle väljaütleja või algataja oli n-ö vale inimene.
Me peame oskama oma isiklike igapäevaste askelduste kõrval näha ka seda, mis on vajalik ja kasulik kogu külale, vallale, maakonnale ja riigile. Möödas on need ajad, kui ühe inimese õnn tähendas teise õnnetust.
Kutsun siinkohal kõiki institutsioone üles omavahelisele konstruktiivsele koostööle. ?Ärapanemise? või lihtsalt kiusuvedamise kavatsusest saagu hoopis juhtmõte edasiseks tegutsemiseks: kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Jõgevamaa on väga suur maakond. Meie idapiir on ühtlasi ka riigipiiriks ja Euroopa Liidu piiriks. Samas asub meie maakonnas Mandri-Eesti keskpunkt. Tallinnast Tartusse sõitjatele oleme väravaks Lõuna-Eestisse. Ja lõuna poolt pealinna minejatele riigi põhjapoolse osa piiriks.
Tegelikult on Jõgevamaa veelgi suurem kui kaardi pealt paistab, ulatudes maakonnapiiridest märksa kaugemale. Eelmisel aastal avasime Tallinnas esimese ja seni ainsa maakonnana Jõgevamaa esinduse. Esindusruumid asuvad vanalinnas Nunne tänaval, kolmeminutilise jalutuskäigu kaugusel Balti jaamast. Kontoriruumi üheks seinaks on Toompea müür ? sellel on ka sümboolne tähendus. Toompeal asub meie riigipüramiidi tipp, Eesti riigi võimuesindus, mis toetub kõikidele maakondadele.
Jõgevamaad aitavad suuremaks teha ka meie sõbrad Riigikogus ja Vabariigi Valitsuses, paljudes riigiasutustes, välissaatkondades, välismaal meie sõpruspiirkondades, nimekate ettevõtjate ja teiste elualade esindajate hulgas. Need sõprussidemed pole loomulikult ühepoolsed ega tähenda pelgalt, et sõbrad aitavad meid. Need on vastastikku suurt huvi pakkuvad ja rikastavad sõprussuhted.
Jõgevamaa astus eelmisel aastal sümboolselt uude ühisesse aega: maakonna kõikides linnades on nüüd avalik ajanäitaja ? maakonna vapikell. Mõistagi on neil kelladel linlaste ja linnaskäijate jaoks eelkõige praktiline eesmärk: näidata täpselt aega.
Nüüd räägin ühest suurest murest. Viimase aasta jooksul vähenes meie maakonna elanikkond ligi poole tuhande inimese võrra. Kui rahvaarvu langustendents jätkub samas tempos, siis võiks naljatades öelda, et kolme inimpõlve möödudes ei ela Jõgevamaal enam kedagi.
Probleem on tõsine. Noored ei seo oma tulevikku Jõgevamaaga. Miks? Mida me teeme valesti? Neid asju ei mõtle välja targad tädid-onud kuskil kabinetivaikuses, vaid neid asju arutatakse koos noortega, kes ise pakuvad välja parimaid lahendusteid.
Möödunud aasta maikuus peetud Jõgevamaa esimesel noortefoorumil hämmastas mind üks seitsmenda klassi noormees, kes väga täpselt määratles maakonna tänased n-ö valupunktid ning pakkus neile välja võimalikud lahendused. Rohkesti väärt ideid ütlesid välja kõik foorumil osalejad.
Me peame kuulama kõikide jõgevamaalaste soove ja ettepanekuid, olgu nad kas või äsja rääkima õppinud väikesed lapsed, sest lapsesuu ei valeta.
Soovin, et Jõgevamaal kasvanud lapsed pärast haridustee lõpetamist ja maailmas ringivaatamist ikka koju tagasi tuleksid. Samuti peaksime meie, täiskasvanud, püüdma säilitada endas rohkem lapsemeelsust, see tähendab siirast, ausat ja uudishimulikku suhtumist meid ümbritsevasse maailma. Lapsed tunnevad ja teavad, mida on tarvis, et 90 aastaseks saavas koduriigis õnnelikult elada.
Ma olen südameasjaks võtnud jõgevamaalaste jäädvustamise läbi raamatute ajalukku. Tänan siiralt kõiki, kes on aidanud kaasa nende raamatute väljaandmisele ja kinnitan teile, et juba on esimesed read kirjutatud uude, kuuendasse raamatusse, mis räägib just teist, head jõgevamaalased.
Head sõbrad, juba kolmandat aastat järjest on saanud kaante vahele Jõgevamaa Aastaraamat, mis kokkuvõtlikult toob seekord teieni meenutusi aastast 2007. See raamat on täna õhtul Teile kõigile kingituseks, kui te asute koduteele.
Head jõgevamaalased ja meie sõbrad. Soovin palju soojust teie kodudesse ning tervist ja õnne teie peredesse. Selle soovi täitumiseks peame meeles pidama ainult üht ? mõelgem ja tegutsegem nii, et me valmistame sellega oma lähedastele rõõmu ning toome ellu rohkem armastust.
AIVAR KOKK, maavanem
