Kaire Kampus, kellest algaval õppeaastal saab Lustivere kooli direktor, on varem töötanud nii õpetajana kui ka juhatajana lasteaias ning viimati enam kui kaheksa aastat maavalitsuses lastekaitse peaspetsialistina. Uus amet tähendab talle ühtlasi koduvalda tagasitulekut.
“Hirmu tunda pole veel aega olnud, aga ootusärevus on küll sees,” tunnistab Kaire Kampus Lustivere koolimajas ringi liikudes. Veel pole vastsel direktoril isegi päris selget ülevaadet, kus õieti mingi ruum asub, aga küllap sellega jõuab. Eelkõige ootab ta siiski esimest kohtumist laste ja nende vanematega, õpetajatega on ta juba põgusalt kokku saanud. Sisseelamine ja põhjalikum tutvumine koolieluga seisab ilmselt veel ees ja seda ootab Kaire huviga. “Lustivere kooli õpetajate meeskonnatöö ja õpilasekeskne suhtumine on mulle alati meeldinud, see ühtib ka minu põhimõtete ja vaadetega. See andiski julgust direktori kohale kandideerida,“ ütleb Kaire, kes tänu oma eelmisele ametile on nii maakonna koolide kui ka lasteaedade tegevusega üsna hästi kursis.
Päriselt kodus
Seda, et viimatisest ametist praegusesse asumine kujutaks tema töökäigus tagasiminekut, Kaire ei arva. Pigem on see uus võimalus. Kaugeltki vähem oluline pole Kaire jaoks seegi, et töökoha vahetuse tõttu on ta nüüd päriselt oma kodus ja koduvallas tagasi. Kaire lapsepõlvekodu, kus ta oma perega elab, on Põltsamaa vallas linnalähedases Alastvere külas. “Kui elad ühes kohas ja käid tööle mujale, siis pole sa oma kodukoha jaoks mitte keegi,” leiab ta ning arvab, et polegi ehk suuresõnaliselt öeldud, et nüüd on temalgi aeg püüda midagi oma koduvalla inimeste heaks ära teha. Vanuse poolest on Kaire enda arvates jõudnud küpsuseaega, mil jõuab veel üht-teist korda saata ja samas enam ka mingeid uisapäisa otsuseid ei tee. Pealegi on kodust praegusse töökohta tunduvalt vähem maad kui seni Jõgeva vahet sõites. See jätab loodetavasti ka enam aega nii kodule kui ka tööle. “Ilmselt tuleb õppida ikka elus rohkem ka “ei“ ütlema, et oleks aega asjadesse süveneda,” arutleb Kaire, kellel eelmises töökohas kohustusi ja ülesandeid ülearu palju olema kippus.
Kui pinged hakkavadki liialt üle pea kasvama, on just suur koduaed parim koht, kus need maandada. Kaire abikaasa ning 26-aastane poeg Siim töötavad ühises ehitusfirmas. Et poeg elab peamiselt Tartus ja vanuselt järgmine laps Sille Tallinnas ning õpib Mainori majanduskoolis, on vaid abiturient Siret esialgu veel kodune. Igal nädalavahetusel tulevad aga enamasti ka kaugemal elavad lapsed koju. “Seda, et nad koju tahavad tulla, loen endale tunnustuseks,” rõõmustab Kaire ning ütleb, et nüüd on nad koos abikaasaga hakanud majas juba tube juurde tekitama, et edaspidi, kui pered kasvavad, oleks, kuhu tulla ja kus olla.
Tähendusega koht
Kui töökoht on Kaire jaoks Lustiveres uus, siis tunnistab ta, et tegelikult on see paik tema jaoks erilise tähendusega. “Lustiveres olid mu noorusaja kõige ilusamad peod ja oma abikaasaga kohtusin kolmkümmend üks aastat tagasi just Lustivere kultuurimaja akna all,” räägib ta.
Ülehomsest hakkab aga selles romantilise tähendusega paigas uus etapp tema elus. “Kui mulle konkursi tulemustest teatati ja öeldi, et olen valituks osutunud, tegi see mulle rõõmu,” kinnitab Kaire, kes kuni selle ajani oli kahelnud, kas otsus kandideerida oli õige või mitte.
“Koolis ma ise töötanud ei ole, see-eest olen ma näinud, mis seal tehakse,” räägib Kaire. “Õnn, et senine direktor Malle Tuur jääb kooli edasi ning hakkab üheksandale klassile emakeelt andma. Loodan, et koos saame hakkama,” ütleb Kaire. Malle Tuuriga ongi ta oma tulevastest kolleegidest kõige rohkem tuttav ja varasem tööasjus suhtlemine temaga oligi julgust andnud praegusse ametisse kandideerida. Et kooli juurde kuulub ka lasteaed, tulevad uuele direktorile kahtlemata kasuks ka omal ajal lasteaias töötatud aastad. Päris palju erinevaid kogemusi on kaasa võtta ka maavalituses töötamisest. Olgu see siis töö erivajadusega lastega, alaealiste komisjoni tegevus, mitmesuguste ürituste korraldamine, koostöövõrgustiku kujundamine või muu pedagoogitööga seonduv.
Lastega seotud ametid
Kaire on lõpetanud nii Tallinna Pedagoogilise Kooli kui ka Tallinna Ülikooli. Peale lasteaiaõpetaja kutse on tal ka õigus õpetada algklassides ning tegelda väikelaste vanemate nõustamisega.
Esimene töökoht pärast pedagoogilise kooli lõpetamist 1981. aastal oli Põltsamaa lasteaias Mari, kus ta kuni 1994. aastani oli kasvatajaametis ja seejärel kuus aastat sama lasteaia juhataja. Kokku kuus aastat jäi sellesse aega ka oma lastega kodus olemist.
Lastega on Kaire alati tegelda tahtnud. Ta ütleb, et tal pole kunagi pähe tulnud mingit muud elukutset õppima minna. Praegu tundub sama meelt olevat ka ta noorem tütar Siret. “Kui ma kaheteistkümneaastane olin, sündis mu onupoeg. Tema hoidmisega sain oma esimesed kogemused kätte.”
Kaire tunnistab, et tundis 2000. aastal maavalitsusse tööle asudes mõningast kergendust, et pole vähemasti enam vastutusekoormat ühe konkreetse kollektiivi eest. Edaspidised aastad näitasid, et see-eest oli tarvis kaudselt vastutust kanda väga paljude asjade pärast. Lühidalt kokku võttes tuli tegelda lasteaedade ja koolide järelevalvega ning lisaks sellele ka üldhariduslike koolide haridusliku erivajadusega õpilaste toetamisega. Kahel viimasel aastal lisandus ka sotsiaaltöö valdkond, mis sisuliselt tähendas nii haridus- kui ka sotsiaalosakonna struktuuris tegutsemist.
Kõige südamelähedasemad asjad
Oma eelmisest töökohast on Kairel edaspidiseks kaasa võtta nii hulgaliselt kogemusi, teadmisi kui ka üksjagu karastustki, aga samas ka südamevalu laste pärast, kes vajavad abi asjus, millega nad iseseisvalt hakkama ei saa.
Kuulumine Kiigemetsa kooli hoolekogusse aitas kaasa erivajadusega laste mõistmisele. Ta ei väsi aga imetlemast selle kooli õpetajaid. “Igaüks sellesse ametisse ei sobigi, aga elu on näidanud, et kes juba nende lastega tegelema hakanud, see jääb väga paljudeks aastateks. Olen küsinud, mis see on, mis neid inimesi seal kinni hoiab. Mõni tunnistab lausa pisarsilmil, et kui natukenegi laste arengus edasiminekut näha saab, annab see jõudu edasi töötada. Nad peavad ikka eriliselt südamlikud olema, ent läbipõlemise oht on muidugi ka kerge tulema. Neid inimesi tuleks ikka väga hoida.”
Alaealiste komisjonis laste muredega kokku puutudes veendus Kaire aga järjest enam, kui väga on väikesel inimesel tarvis suurte tuge ja mõistmist ning seda, et neid ära kuulataks. “Pole ju paljudel kodusid, kus neid kuulatakse. Juba sellepärast, et vanemad on tänapäeval kaugemal või lausa välismaal tööl,” arutleb Kaire. Tema arvates on just väiksemas paigas ja koolis lihtsam lapsega suhelda ja kontakti saavutada. Suures koolis on rohkem ohtu, et kui laps oma murest kellegagi kõnelda ei saa, siis jätab ta selle endasse, kaob ära, jääb kinni. Nii tekivad uued mõjud, huvid ja seltskonnad. “Väikeses kogukonnas on ka kontroll olemas — täiskasvanud hoiavad silma peal. Nii et enamasti ollakse ikka kellegi vaateväljas ja anonüümseks jäämise võimalused on väiksemad,” räägib Kaire Lustivere-suuruse paiga eelistest. Ta tunneb heameelt ka selle üle, et siin on koolil, külaseltsil ja kultuurimajal kujunenud tihedad sidemed ning koolil on palju toredaid traditsioone. Mõnusat õhkkonda ja ühtekuuluvustunnet on ta enda sõnul siin juba tajunud.
VAIKE KÄOSAAR
