Kõik kaheksa tudengit ? Kadri Toom, Pille Rokk, Kermo Mägi, Riina Libe, Ethel Hakkaja, Gaidy Kesa, Roonald Reiska ja Kris Linnas ? astuvad näitusel üles kolmest ühele teemale allutatud õlimaalist koosneva komplektiga. Etteantud teema oli “Kahekesi”. Sealt ka näituse pealkiri.
“Kolmanda kursuse maalitudengitel on õppekavas ette nähtud seesugune asi nagu loominguline projekt. Viimase raames selle näituse tööd valmisidki. Kuna lõuendil õlimaal oli enamiku tudengite jaoks uus asi ? varem olid nad maalinud akvarell- või akrüülvärvidega paberile või papile ?, õppisime projekti käigus kõigepealt selgeks lõuendi raamile pingutamise ja kruntimise. Ja näituse ülespanekki on projekti koostisosa,” ütles maalitudengeid nende loominguliste projektide teostamisel juhendanud õppejõud Sirje Protsin. “Kolmest ühise nimetaja alla viidavast maalist koosneva komplekti loomine sai ülesandeks antud just selleks, et igaühe väljapanek terviku moodustaks ning näitus liiga “kirju” välja ei kukuks.
Et näitus just Põltsamaale üles pandi, polegi väga imelik: kaks tudengit kaheksast ? Ethel Hakkaja ja Gaidy Kesa ? on ju Põltsamaa kunstiseltsi liikmed.
Eri suunas
Teema “Kahekesi” pani iga maalija mõtte ise suunas liikuma. Kadri Toome ühel maalil on näiteks üksik naine, teisel üksik magav mees ja alles kolmandal kaks groteskset stiliseeritud sootut figuuri. Samas väitis autor, et tegelikult on kahekesi ka need, kes pildil üksi tunduvad olevat.
“Üksi ongi kõige parem kahekesi olla: siis sõltub kõik, mis toimub, üksnes sinust enesest,” ütles Kadri, seletamata täpsemalt, kas üksi kahekesi olek tähendab kahekesi olekut iseenda või kujuteldava partneriga.
Riina Libe kolmikmaali peategelane on samuti ühtaegu üksi ja kahekesi, ent tema kahekesi olek on nähtavam ja arusaadavam: tegemist on nimelt lapseootel noore emaga. Ees ootav seisundi muutus näib naises ühtaegu hingerahu ja ärevustunnet tekitavat. Taiese vorm rõhub rohkem esimesele: maalitud on natuke n-ö vanade meistrite laadis. Üks väiksematest taiestest toob eraldi esile noore ema käe, teine kujutab kaht vastassuundades vaatavat naisepead.
Gaidy Kesa on kujutanud inimese ja koera ning puu ja puu kahekesioleku kõrval ka inimese ja inimese kahekesiolekut, ainult et selgi puhul on kaks roosades kleitides figuuri (aadlidaami?) varjunud suurte pargipuude taha, jättes õhku salapära ja küsimusi.
Kipspea ja tirijad
Näituse maskuliinne pool ei eristu feminiinsest küll väga teravalt, kuid siiski tajutavalt. Kermo Mägi kollektsiooni peapildiks on näiteks allegooriline mõttemaal, millel kaks inimest püüavad köite abil hiiglaslikku (kips)pead postamendilt maha sikutada, kusjuures sikutajate ja kipspea vahel on mingist amorfsest ollusest sein. Kuigi taiese idee kasvas autoril välja niisama kritseldades sündinud välisest vormist, haakus maalides kui iseenesest juurde sisu, st lugu. Või õigemini hulk lugusid.
Postamendil kipspea võib ju sümboliseerida mida iganes: mõistust, valitsejat, autoriteeti, ebajumalat jne. Autori pandud pealkiri “Kahest ei piisa” annab küll mõista, et sikutajad kipspead pikali ei saa, aga kui pealkiri unustada, võib kõik variandid teistki korda läbi mängida ? eeldades nimelt, et pea (mõistus, mõistuspärane maailmakord, üldtunnustatud autoriteet või mis iganes) järgmisel hetkel põrmu langeb.
Roonald Reiska kinnitas, et tema unustas oma abstraktseid kompositsioone maalides ette antud teema sootuks ära.
“Tavaliselt panengi maalides kõigepealt kompositsiooni üldjoontes paika ja siis hakkan sellesse “raamistikku” mingit kujundite süsteemi tekitama,” ütles Roonald.
Kuigi autor ise puhtsüdamlikult tunnistas, et kõik on tõepoolest eelkõige mäng visuaalsete kujundite ja värvidega ning samas ka eri tehniliste nippide katsetamine, püsib Roonaldi pilte vaadates siiski visa usk, et kusagil seal selgroolülisid või amööbe meenutavate kujundite vahel, sees või taga peab peituma ka mingi sügavam mõte. Või palju erinevaid lugusid ? veel rohkem kui midagi konkreetset kujutavatel piltidel.
Igavikulised teemad
Ethel Hakkaja ei kuulu tegelikult Tartu Kõrgema Kunstikooli kolmanda kursuse koosseisu, vaid hoopis eksternina õppijate hulka. Mõnevõrra teistest eraldi seisev on ka tema kolmikmaal “Kas vaimne pühadus või pühalik vaimsus”.
“Lähtusin mitte teemast “Kahekesi”, vaid hoopis Artur Alliksaare luuletusest “Alternatiiv”. Minu eas lähebki vist mõte kergemini mitte romantilise kahekesioleku või ema-lapse suhte, vaid igavikuliste teemade peale, sest tekib teadlik või alateadlik soov enda siinilmas viibimist kuidagi jäädvustada,” ütles Ethel Hakkaja, kes nii kunstniku kui kunstiõpetajana tegelikult üsna kogenud ning kes ka kunstiharidust esimest korda ei omanda.
Oma kompositsioonis kasutas ta ära ühe varasema koolitöö: munatemperaga maalitud koopia vararenessansi aegse meistri Andrea Mantegna Kristust kujutavast maalist. Peale Kristuse pea valgustuvad kolmel maalil tumedast tühjusest välja vaid üksikud detailid, ent need on piisavad, tekitamaks tunnet, et tühjus pole mitte tühjus, vaid hoopis kõiksus.
Selle üle, kas õppeülesandeid täites loodu on kunst või mitte, võib muidugi vaielda. Antud juhul võib Põltsamaa kunstipublik aga küll üksnes rõõmustada, et Tartu maalitudengid mõned kallihinnalised ainepunktid just Põltsamaal välja teenivad, sest tihtipeale on õppurite otsinguid ja katsetusi tunduvalt põnevam vaadata kui mõnd suurmeistrit tema “tuntud headuses”.
RIINA MÄGI
