Põltsamaa kunstikooli lõpetas tänavu kaheksa noort inimest. Kuigi lõputööde kaitsmisest on möödas juba terve kuu, on soovijail endiselt võimalik töid näha — sealsamas endise Lossi restorani ruumides, kus neid kaitsti. Näitusele pääsemiseks tuleb pöörduda sealsamas lossihoovis tegutsevasse kunstiärisse.
Retsensendina lõputööde kaitsmisel viibinuna tahaksingi kõigepealt kiita Lossi restorani ruumi: selle vanad kiviseinad lisasid nii protseduurile endale kui ka eksponeeritavale loomingule väärikust, tõstsid noorte taiesed kaasaja kontekstist välja ja andsid neile igavikulise mõõtme. Avaras saalis oli iga õpilase töödel piisavalt privaatsust. Väga eriilmelised ja mõned üsna jõulise koloriidiga maalid ei ulatunud üksteist häirima. Valguse puudujääk korvati improviseeritud kunstipärase kohtvalgustiga. Silma hakkas juhendajate soe ja tingimusteta toetav suhtumine oma juhendatavatesse. Ärevusele vaatamata suutsid õpilased oma lõputöid tutvustada vabalt ja enesekindlalt.
Kairi Elmendi lõputöö “Teine võimalus” on hästi julge ja ilus viis kõnelda noore kunstniku kombel nii rasketest asjadest nagu surm ja lein. Targalt ning tundlikult valitud koloriidi (punane, must, valge) abil ületab autor ohu muutuda sentimentaalseks. Roosisülemid, mis ääristavad küll kogu tööd, ei muuda kompositsiooni magusaks. Tähelepanu äratas Kairi oskus kasutada valge ja halli erinevaid toone, seda eriti just silmade ja pisarate kujutamisel.
Aukartust äratava loomingulise protsessi tegi lõputöö valmimise käigus läbi kursuse ainus meessoo esindaja Robert Brok, kelle algselt kavandatud ühest maalist sündis terve komplekt ühisnimetusega “Normi teisendus”. Autori mõtteviis on läbinisti kujundlik ja paljuski üles ehitatud kusagilt alateadvusest kerkinud ideedele. Põhitöö on nüansirohke ja ei ilmutanud väsimuse märke mitmekordsele ülemaalimisele vaatamata. Sellesse kompositsiooni poleks võimalik midagi lisada või sealt ära võtta ilma ohuta kaotada tühja ruumi ängi ja kummastust tekitavat mõju. Väikesed kompositsioonid on, vastupidi, mängulised ja visandlikud. Neil on noor maalija välja elanud kõik suure töö maalimise käigus sündinud hetkeimpulsid ja mõtteseosed. Osa tegelasi olidki algul suurel kompositsioonil, kuid viimase selguse huvides tuli neil kolida üle omaette pinnale.
Freud ja tool
Krista Villemi “Ei vägivallale!!!” pealkiri räägib juba ise, millised mured kunstijüngri pead lõputöö valmimise ajal vaevasid. Ometi eksib igaüks, kes kujutab seda tööd ette plakatlikuna. Ehtsa kunstniku patsifismiga on Krista leiutanud eluka, kes sööb ära kogu vägivalla. Ei tea, mida elukas siis sööma hakkab, kui vägivald kõigilt planeetidelt otsa saab, aga toreda positiivse enesetunde tekitas selline käsitlus küll. Töö koosneb kahest dekoratiivsest guaššmaalist, mis kompositsiooniliselt teineteist toredasti täiendavad. Algselt oli Kristal küll kavas üks maal, aga juhendaja Anna Mägi soovitust järgides maalis ta ka teise samasuguse, kuid peegelpildis ning pisut mahedamates sinistes ja telliskivikarva toonides kompositsiooni.
Linda Maisvälja segatehnikas töö “Minu aare” on hästi sümpaatne. Siiras rõõm oma armsast kodust ja lähedastest on vormistatud julgeks ja kaasaegseks kompositsiooniks üllatavalt lühikese aja jooksul (nädalaga). Kiirele spurdile eelnes aga autori enda ja juhendaja Ethel Hakkaja sõnul pikk ning okkaline otsinguteperiood. Tee kunstiteose ideest valmis taieseni on äraseletamatu ja valulik alati, kui looja tahab panna oma töösse mingi olulise sõnumi. Vanusest see protsess ei sõltu, noortel on ehk raskemgi kui kogemustega kunstnikul.
Tuuli Pruuli kolmest maalist koosneval komplektil “Ise: Cat-Girls ja Freud” on väga veenev kontseptsioon. Tuuli juhendaja Kaire Nurk oli suunanud oma õpilase uurima nii Sigmund Freudi psühhoanalüüsi teooriat kui ka moodsa kunsti klassikat. Tuuli kujutabki oma lemmiktegelast kassnaist läbi inimese isiksuse kolme funktsionaalse osa — Id’i, Ego ja Superego — prisma. Eriti avaldab Tuuli käsitluses muljet kirgi, metsikust ja instinkte koondav Id oma jõulise punase ja rohelise kontrasti ning hästi tasakaalustatud kompositsiooniga. Suurepäraseks leiuks osutub tooli motiiv, mida noor maalija on kasutanu, väljendamaks oma kangelanna suhtumist ühiskonda. Id on oma tooli uhkelt kummuli löönud, kuigi ahel jala ümber teda mööblitükist eemalduda ei lase.
