Aasta puu nimetamisega soovitakse meil looduses kasvavatele puuliikidele suuremat tähelepanu pöörata. Nii saab paremini tuttavaks tagasihoidlik ja tihti ka tähelepandamatu puuliik.
Selle aasta puuks valitud paakspuu kannab küll puu nime, kuid sagedasti on selle liigi puhul tegemist alusmetsas või metsaservas kasvava mullaviljakuse suhtes vähenõudliku paari-kolme meetri kõrguse põõsaga.
Kuni seitsme meetri kõrgused
Kõrgemad puukujulised paakspuud on meil kasvanud kuni seitsme meetri kõrguseks. Paakspuud võib sagedasti kasvamas leida viljakate kasvukohatüüpide alusmetsas, samuti sooservades ja ka puisniitudel. See liik, mis on levinud kogu Euroopas, kannatab meil ära ka üleujutuse, sudu, külma ja põua. Paljuneb seemnest, mida linnud edasi kannavad, ja ka juurevõsust ning pistoksast.
Paakspuu tunneb hõlpsasti ära tema mustja koore järgi, millel on valkjad pikergused lõved. Paakspuul on vahelduvad, terveservalised lehed, millede külgrood lõpevad lehe servas. Pealt läikivad lehed on alt heledamad. Noored võrsed on hallikaspruunid ja liigile tüüpiliste valgete lõvedega. Paakspuule on iseloomulik hais ning seetõttu on lihtne seda liiki teistest eristada. Õitseb kaks korda aastas: kõigepealt mais-juunis ja teine õitsemisaeg on augustis-septembris. Väikesed valkjad viietised õied paiknevad lehekaenlas.
Noor, mõne seemnega luuvili on punakas ja valminult musta värvi. Vili on mürgine, sisaldades antrasooli, mis põhjustab inimesel sissesöömisel oksendamist, kõhuvalu, peapööritust ja krampe. Mürgised on ka koor ja lehed. Paakspuu lehed ja võrsed maitsevad kitsedele ning varasematel aegadel, kui kitsi rohkem peeti, oli kärpimata paakspuid vaid metsasügavuses. Ka lammastele tehti vanadel aegadel toiduks paakspuust lehisvihtu.
Hea meetaim
Paakspuu on hea meetaim. Paakspuu mesi on hele ja ei kristalliseeru. Enam annavad nektarit niiskemate kasvukohtade paakspuud. Hinnanguliselt võib ühelt hektarit paakspuult saada 50 kuni 150 kilo mett. Võrdluseks võib nimetada, et üks hektar võilille annab 50 kg mett ja üks hektar põdrakanepit 350 kg mett.
Vanarahvas tundis paakspuud ka ravimtaimena. Kevadel või varasuvel, kui oli mahlade liikumise aeg ning paakspuu koor lahti, koguti seda ning kuivatati ja kasutati erinevate hädade puhul. Paakspuukoort tarvitatakse lahtistina, sest koor sisaldab mitmesuguseid glükosiide, peptiidalkaloide ja parkaineid. Samuti tõrjuti kuivatatud ja hapendatud koorest valmistatud vahendiga sügelisi ja kärnasid. Paakspuukoore keedist kasutati mõnel pool ka kõhuusside väljaajamiseks.
Varem arvati, et paakspuu koor aitab ka nahapõletike ja hambahaiguste korral. Seisnud koores leiduv franguliin kuulub päikese ultraviolettkiirgust tõrjuva komponendina päevitustoodete koostisse.
Kasutati ka värvimisel
Paakspuu koor leidis varasematel aegadel kasutust ka värvimisel. Villaste lõngade värvimisel saadi kena punast (paakspuupunane) või pruuni värvi lõnga. Kui valmimata marjadega värviti puuvillast riiet, saadi roheline, villase materjali puhul aga violetne värvus. Et paakspuu süsi on vähese tuhasisaldusega, kasutati seda püssirohu valmistamiseks. Paakspuu peened oksad sobisid ka vikativitsteks, mille abil löepulka vikativarrele kinnitada.
Paakspuu koorega on võimalik ka mune värvida. Selleks tuleks võtta okste pinnalt koorepuru ja tegutseda nii, nagu ka sibulakoortega värvides: puistata paberile või riidetükile koorepuru, kasta muna märjaks, et puru hästi külge jääks, pakkida kinni ja panna keema. Kui muna lühikest aega keeta, jääb selle värv kahvatuks, pikemal keetmisel saab tugevama tooni.
Paakspuu on mitmetele roosteseentele vaheperemeestaimeks. Haljastuses kasutatakse niitjate lehtedega ning ka sammasjaid paakspuuvorme.
i
EDA TETLOV
