Kaameraga mees kaunist kodust

Küllap on Põltsamaa kandi ja kaugemategi paikade inimesed märganud mitmetel üritustel veidi lüheldast, tugeva kehaehitusega meest kaameraga askeldamas. See on Pajusi vallas Pajusi külas elav Heino Sutting.

iii

Otsiva vaimu ja rahutu loomuga Heino Sutting on oma elu jooksul jõudnud pidada palju väga erinevaid ameteid ja jäänud nüüd veel suhteliselt noore pensionärina truuks kahele tegevusele, mis on talle ühteaegu nii hobiks kui ka aega ja vaeva nõudvaks kohustuseks. Tema südame on võitnud nii oma koduaia eest hoolitsemine kui ka videofilmide tegemine. 

Hobid võimaldavad tööd ja tunnustust 

Heino Suttingust on põhjust kirjutada vähemalt kolmel erineval põhjusel. Esmalt oleks päris keeruline leida teist niisugust inimest, kes oleks pidanud nii paljusid ameteid. Teisalt on see tubli mees rajanud oma kätega hubase kodu koos kauni aiaga, mis mitmetel aastatel aiailu hindavatel konkurssidel tunnustuse on pälvinud. Kaks tänukirja on saadud Eesti praeguselt presidendilt Toomas Hendrik Ilveselt, värskeim neist “Kaunis Eesti kodu 2007”.

Kolmandaks on Heino suutnud kaameraga jäädvustada filmilintidele ja hilisemal ajal DVD-plaatidele sedavõrd palju huvitavat ja põnevat materjali, mida vaid väga vähesed amatööridest filmitegijad omavad. 

Tähnaste peres algas huvi fotograafia vastu

Heino kaotas varakult vanemad ja nii tuli tal hakata juba üsna noorelt ise endale elatist teenima. „Jäin pärast vanemate surma elama Pisisaarde Johanna Tähnase juurde. Olin siis alles 16-aastaseks saamas ning käisin seitsmendas klassis. Olin vahepeal kaua haige ja seetõttu venis toonane koolitee ka veidi pikemaks,” jutustas värvika elulooga mees. Tähnaste pere oli noorukesele Heinole koduks enam kui seitsme aasta vältel. Vello  Tähnas oli Heino eakaaslane. Temalt pärineb ka Heino huvi fotograafia ja filminduse vastu. Järgmisel aastal saab sellest juba pool sajandit, kui Heino fotode tegemisega alustas. 

Esimene amet seotud merendusega 

Heino Suttingu töömehetee algas 1961. aastal Tallinnas, kus ta laevamaalriks õppima asus.

“Teooria oli tõesti põnev ja tekitas huvi ka eelseisva praktilise töö vastu. Ent praktika käigus sai mulle selgeks, et laevamaalrit minust ei saa. Ei saanud paljudest teistestki toonastest sama ametit õppima asunud poistest, kellest enamik igasse ilmakaarde uut tööd ja teenistust otsima läks,” meenutas Heino Sutting ootusi ja lootusi, mis olid seotud valitud kooli ja ametiga. Küll kulusid Heinole õpitud oskused ja teadmised ära aastakümneid hiljem.

Järgnesid ridamisi ametid, milleks tarvilikud oskused omandas ta töö käigus. Nii sattus Heino tööle meresüvendaja “Daugava” peale ja õppis selle töö käigus katlamasinistiks. “Põnev oli. Süvendasime laevateid ja sadamaid. Pirita sadam, Pärnu 6 kilomeetri pikkune laevatee, Kihnu sadam, Salatsgriva sadam Lätis,” loetles merendusega kokku puutunud mees kunagisi objekte.  

Ajateenistus pikk ja huvitav

Seejärel tuli Heino Suttingul nagu teistelgi tollastel noormeestel läbi teha pikk teenistus endise suure riigi armees. “Teenisin aega Murmanski lähistel Severomorskis. Tegelikult oli sõjaväeteenistus minu jaoks päris huvitav ja põnev aeg, ehkki ajaliselt natuke liiga pikk. Ikkagi neli ilusat noorusaastat,” rääkis Heino. “Suvel paistis seal päike ilma loojumata nädalate kaupa. Talvel  võis sageli näha virmalisi, mida Eestimaal vaid haruharva ette tuleb.” Heino Suttingu sõdurpoisiaeg sai otsa 1967. aastal. Tegelikult mõtles ta ajateenistuse lõppedes viivuks isegi üleajateenija karjäärile, kuid sõitis siiski Eestisse. Ajateenistusest naasnud noorel mehel polnudki kodumaal kuigi lihtne eluga edasi minna. “Nelja aasta jooksul polnud ju endal tarvis mõelda, mida teha või kust elatist teenida,” tõdes mees. 

Piltnikutee algas Põltsamaa fotoateljeest

Esimeseks töökohaks pärast sõjaväge sai ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi transpordiosakond, seejärel leidis Heino  juba hoopis südamelähedasema ameti fotograafi õpilasena omaaegses teeninduskombinaadis. Õpetajaks oli siin paljudele eakamatele põltsamaalastele hästi tuntud elupõline fotograaf Elmar Vilt. Puumaja, milles tookord fotoateljee paiknes, asus Põltsamaal “Paala” kaupluse kõrval.  “Fotograafina tegutsen ju tegelikult praegugi, ent samas ei kujuta ma ennast kuidagi ette kusagil pimikus fotosid ilmutamas. Kas selliseid pimikuid tänapäeval enam olemaski on,” mõtiskles Heino. ”Piltnikuamet oli tore, aga natuke kinnine, töökohtki kodust 6 kilomeetri kaugusel.  Leidsin, et peaksin töötama seal, kus elan.”

Juhtus, et toonane Pajusi kolhoos võimaldas kahel noorel mehel asuda autojuhiks õppima. Seda võimalust Heino ka kasutas. Teine sohvriameti õppija oli Heino kunagine koolivend ja praegune tunnustatud mesinik Jüri Lugus. Põltsamaa Autobaasis tuli meestel kuus kuud tulevaseks ametiks valmistumas käia. Alguses tundus Heinole autojuhi amet just see kõige sobilikum, ent pikapeale hakkas seegi tegevus rutiiniks muutuma. Liiati olid masinad vanad ja suur osa ajast kulus remontimisele. Juhtus ka, et Priimäel ehk kohas, kus tee pärast Pisisaarest läbi sõitmist Kalana poole pöörab, said kokku kolhoosi kõige uuem traktor ja kõige uuem auto GAZ-53, mille roolis Heino Sutting asendusjuhina oli. Kokkupõrke vältimiseks sõitis Heino üle maanteetruubi ja läbi lattaedade heinamaale.  Traktor pääses terve nahaga, auto vajas väiksemat remonti. 

Autojuhist kroonikuks

Seejärel saabus Heino Suttingu elus selline periood, kus ta tegeles seinalehtede väljaandmisega, loosungite koostamisega ja muu n-ö agitatsioonitööga. “Tegelikult pidasin siis kroonikuametit,” täpsustas Heino. Õieti sai Heino kroonikuelu alguse sellest, et kolhoosile osteti pisike 8 millimeetri laiuse filmilindiga kaamera. Tollest ajast on Heino kodus alles suur hulk isetehtud filme, mis valmisid enamasti Rein Viru ja Jaan Vahtra kaasabil. Neid filme näidati nii mõnigi kord ka Pajusi rahvale. Heino sõnul kaasnes filmide näitamisega alati probleem heliga, sest see tuli kõrval mänginud magnetofonilt ja ei  tahtnud filmiga kuidagi sünkroonis püsida.

Tasapisi hakati Heinot kutsuma sündmusi ja tähtpäevi filmilindile jäädvustama. Heino isiklikku arhiivi on praeguseks sadu videofilme kogunenud. Palju head materjali läks kaduma sel lihtsalt põhjusel, et filmikassetid olid kallid ning osa neist tuli uute salvestamiseks lihtsalt maha kustutada. Sellel ajal maksis kassett 70 rubla, mis oli sama palju kui Heino  tollane kuupalk. oli umbes sama suur.  

Elamukrunt väikese kavalusega

Vahepeal olid kätte jõudnud 1970. aastad. Pajusi kolhoosi juhatus otsustas hakata elavdama elamuehitust. Nii pakuti välja, et kolm kiiremat eramuehitajat saavad kolhoosilt ehitusmaterjali tasuta ja ülejäänud 50 protsendilise soodustusega. Nii tekkis ka Heino Suttingul idee hakata endale maja ehitama. “Esimese kolme hulka ma ei jõudnud, ent soodne oli ju pakkumine ikkagi,” rääkis Heino. Probleemiks osutus talle hoopis asukohavalik. “Tahtsin oma maja jõe äärde ehitada. Ehituspaigaks pakuti hoopis Pisisaare küla, kuhu oli plaan ehitada mitukümmend maja. Nüüd on selles kohas, kuhu suurt eramurajooni ehitada taheti, ainult kaks maja. Eks siis minu maja oleks kolmas olnud, kui oleksin selle pakkumisega nõustunud,” rääkis Heino tollastest suurejoonelistest kavadest. Paraku Pajusi külla ehitada ei lubatud. Põhjendati sellega, et pole elamuehituseks perspektiivne koht. Sellel ajal üüris Heino Pajusi külas elamispinda ühelt toonaselt majaomanikult, kellelt hiljem maja ära ostis. Nii sai ta endale majakrundi just sellesse paika, kuhu oli soovinud. Vana maja oli kehv ja tuli lammutada, uus pandi koos tollase tubli ehitusmehe Kalju Kosmaniga püsti vähem kui aastaga. Sellest tegi kolhoosi juhatus järelduse, et Heino on tõsine ehitusmees ja talle pakutigi ehitaja ametit. “Sai siis ehitatud üks elumaja ja kuivati,” rääkis Heino Sutting oma järjekordsest ametist. Paraku ei tundunud Heinole ka ehitusmehe amet see päris õige. Aeg aga oli vahepeal edasi liikunud ning kolhoosi järjest autosid juurde tekkinud. Sellest autoderohkusest sündis Heino peas mõte, et aeg on tagasi pöörduda kunagi kätte õpitud maalriameti juurde. Pajusi kolhoosil oli just valminud uus töökojahoone Pisisaare külas. Heino pakkus kolhoosi peainsenerile välja idee sisustada sinna ka värvimisruum. Peainsener oli mõttega päri. “Sellest sai minu jaoks kõige pikema staažiga amet,” meenutas pajusilasest kauni kodu omanik.  

Jäätmetest sündinud voored ilmestavad aeda 

Kuidas ja millal algas tänaseks nii palju tunnustust pälvinud aia rajamine? Täpselt siis, kui Suttingute krundi taga asuval heinamaal algasid maaparandustööd —1970. aastate alguses. Üle praeguse kauni koduõue kulges siis karjatee. Mingit konkreetset plaani ega visiooni sellest, milline nende koduaed edaspidi välja hakkab nägema, siis veel polnud. Esimesed kaseistikud tõi Heino koolivenna Jüri Luguse metsast. „Ega õiget kohta puude istutamiseks osanudki valida. Viskasin labida üle pea. Sinna, kuhu see maandus, ma puu kasvama paningi,” rääkis Heino Sutting.  Künkad, mis praegu aeda ilmestavad, on sinna samuti üsna iseäralikul kombel tekitatud. Nimelt lasi Heino oma koduaeda vedada igasugust rämpsu, mis kusagilt kätte sai. Nii jõudsid sinna  näiteks kartulisorteeridelt kogutud jäätmed. Nii mõnigi jäätmeid vedanud autojuht arvas siis, et ega Heino ikka päris õige aruga ei ole. Ent hiljem lasi peremees buldooseril tehisküngastele mulda peale lükata ja praegu annavad need veidral moel sündinud „voored“ koduaiale omapärase ilme.  

Veesilm on koduaia uhkuseks

Igale koduaiale lisab kindlasti kaunidust väike veesilm. Just niisugune kaunite vesiroosidega tiigikene on ka Suttingute aias. Tegelikult võib seda tiiki pigem basseiniks pidada, sest selle põhi ja alumine osa on betoneeritud ning  ülemised servad saviga täidetud. „Käisin seda savi Laevast toomas. Savi on siin oma 30 tonni,“ rääkis Heino.  Aja jooksul on majaperemees aeda mitmesuguseid puid istutanud, millest tänaseks suur hulk juba mahagi on saetud. Kindel on see, et kaunis oli Suttingute koduaed juba üle paarikümne aasta tagasi. ENSV Aianduse- ja Mesinduse Seltsilt  pälvis aed diplomi osalemise eest vabariiklikul koduaedade võistlusel 1987-1988. Isegi televisioon oli siis Suttingute koduaeda filmimas ning sellest tehtud saatelõik jõudis uudistesaatesse „Aktuaalne Kaamera.“ Peremeest ennast tookord kodus polnudki ja intervjuu andis uudistesaatele abikaasa Mari. Aia kujundamisel on Suttingud lähtunud põhimõttest, et see olgu ilutaimede poolest tagasihoidlik, väheste lilledega ning  lihtsalt hooldatav. „Eks ma olen oma aia ori nii ehk teisiti. Ent lähtun samas põhimõttest, et oleks võimalikult vähe lilli ning taimed peaksid olema ikka Eestimaised ja tavapärased. Tiigi ääres on siiski omapärase kujuga lehis, mis on  toodud Pajusi kabeli juurest.  Omapärane on ka punakate lehtedega pähklipuu. Mulle piisab sellest, kui ise ennast oma kodus hästi tunnen. Teistele imetlemiseks ma aeda rajanud ega kujundanud pole. Kui see aga kellelegi meeldib ja kui minu tööd hinnatakse, siis tunnen sellest loomulikult rõõmu ning olen tunnustuse üle tänulik,“ tunnistas aia rajaja.   

Kaamera lahutamatu kaaslane

Kaameragi, mis on Heino Suttingule olnud lahutamatuks kaaslaseks 21 aastat, jääb teda saatma seniks, kuni tal filmitegemise vastu huvi jätkub ning kuni teda veel kuhugi filmima kutsutakse. „Olen kaameraga juba nii harjunud, et kui satun mõnele üritusele ilma selleta, tekib mul küsimus, miks ma siin õieti olen?“ tunnistab Heino, kelle sõnul peab kaameraga töötav inimene suutma kõikjal võimalikult märkamatuks jääda.

Küllap jätkub Suttingute pere kauni koduaia uudistajaid tulevikuski ning küllap kutsutakse tuntud kaamerameest ka edaspidi pidusid ja ettevõtmisi filmima.

Eelmisel aastal pälvis Heino Sutting Pajusi valla elu edendaja austava tiitli.

iii

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus