Eestis kippuvat inimesed endale uhkemaid autosid ostma kui Lääne heaoluriikides. Samas leidub meie kaasmaalaste hulgas neid, kes ei pea ka punnvõrri ehk sääreväristaja selga istumist — ja seda veel suure rahva ees — sugugi inimväärikust alandavaks. Möödunud laupäevase Jõgevatrefi motoparaadi ajal sai Jõgeva kesklinnas taas näha võrride võidukihutamist.
Kui võrrivõidusõite hakati algul korraldama pigem publikule šõu pakkumiseks, siis nüüd on need hakanud üha enam spordivõistluste ilmet omandama. Samas pole ka šõu kuhugi kadunud, sest võrrisõidul võivad poisikesed või koguni päkapikumõõtu tüdrukud suuri mehi võita. Laupäevase võrrivõidusõidu autasustamisel nägigi 50-kuubikuliste külgvankritega võrride klassi pingerida välja umbes nii, et kõigepealt tulid poisikesed, siis hallipäised taadid, siis pisikesed tüdrukud ja siis suured onud.
Nood pisikesed tüdrukud, kes sõitsid justkui mootor-nukuvankriga, olid Krislin ja Kärolin Klemm Rae tehnikaspordiklubist, kellel vanust vastavalt seitse ja kümme aastat. Jõgeva võistlusel tulid nad oma klassis neljandaks ning samal kohal püsivad nad oma esimesel võistlushooajal ka võrrivõidusõidu karikasarja üldarvestuses: Jõgeva võidusõit oli selle sarja neljas osavõistlus ning ees on veel kaks etappi.
Küsimusele, kuidas ta tütred juba nii väiksena võidusõidurajale lubas, vastas “motopäkapikkude” ema Angelika Klemm, et see polnudki tema lubada, sest tüdrukud ise hirmsasti tahtsid.
“Ja eks see olnud ju teatud määral paratamatu, et tüdrukud võrril võidu sõitma hakkasid: vanaisa, isa ja vend tegelevad ju sama alaga,” ütles ema Angelika. Vanaema Signe lisas, et tüdrukud on kõigil võistlustel publiku lemmikuteks kujunenud.
“Kui võistlustantsuturniiridel imetletakse just hästi tantsivaid poisse, sest tüdrukute puhul tundub tantsuoskus loomulik, siis võrrivõidusõidul imetletakse samal moel tüdrukuid,” ütles Signe Klemm.
Võrriharrastus liidab
Võistlusprotokolle lähemalt uurides leiab peale Klemmi teisigi perekonnanimesid, mis mitu korda korduvad. Võrridega võidu sõitmine tundubki olevat tihti perekonnasport. Tallinlane Tõnu Põldma oli näiteks Jõgevale tulnud koos kaasa Katrin Kibbali ja 12-aastase poja Patrick Põldmaga. Pealtvaataja rolliga ei piirdunud neist keegi.
“Nii üllatav kui see ka pole, sai meie võrrisõiduharrastus alguse Katrinist,” ütles Tõnu Põldma.
Katrin võis nimelt lapsena lõpmatuseni pealt vaadata, kuidas isa oma sääreväristajat putitab. Võrrilembus lõi Katrinis taas välja, kui selgus, et tema ja Tõnu naabrimehel seisab garaažis mitu võrri. Ühtäkki avastas Tõnu, et üks neist on nende majapidamisse “kolinud” ning et Katrin kavatseb sellega võidusõidule minna. Mehed seda asja muidugi nii ei jätnud ning nüüdseks on ka Tõnu ja Patrick endale põrisevad kaherattalised istumise alla saanud ning võidusõidupisikuga lootusetult nakatunud.
“Kui varem ajasime igaüks rohkem oma asju, siis nüüd võime mõnikord terve päeva koos garaažis veeta,” ütles Tõnu.
See, et tulemused esialgu tagasihoidlikud, algajatel võidusõitjatel tuju ära ei võtnud.
“Pigem vastupidi: kui algul kohe välja ei tule, siis ongi, mille nimel edasi pingutada,” ütles Patrick elutargalt. Katrin ja Tõnu tõdesid aga, et kuigi üldiselt on võrrisõitjad tore ja suhtlemisaldis rahvas, siis oma tehnikaalastelt saladustelt ei kipu keegi naljalt kaant kergitama.
“Kui midagi öeldakse, siis läbi lillede,” ütles Katrin, keda väljanägemise järgi eluilmaski motohulluks ei oskaks pidada.
“Ma lakin küüsi tegelikult ka mitte ilu pärast, nagu teised naised, vaid selleks, et küünte alla läinud õli välja ei paistaks,” naeris Katrin ise.
Huvilisi tuleb juurde
Kui kolmel varasemal aastal pani Jõgeva võrrivõidusõidu korraldamisele õla alla Abja tehnikaring, siis tänavu olid juhtohjad Saku Sääruklubi käes.
“Neid, kes avastavad enda jaoks võrrivõidusõidu, tuleb üha juurde ning juurde tuleb ka kohti, kus tahetakse sellist võistlust korraldada,” ütlesid sääruklubi esindajad Virgo ja Mauno Roosnurm. “Võidu tahavad sõita ju ka need, kellele motokrossil või autorallil osalemine pole tasku- või jõukohane. Võrr ongi nende jaoks sobiv võimalus.”
Roosnurmed kinnitasid, et šõuna käivitatud võrrivõidusõidud on üha rohkem tõsisteks spordivõistlusteks kujunemas ning mida kaugemale hooaeg edeneb, seda suuremaks võistluspinge kasvab.
“Igaüks jälgib oma positsiooni karikasarja arvestuses ja kes näeb šansse kõrgel kohal püsida või sellele tõusta, see juba järgmistelt võistlustelt kõrvale jääda ei taha,” ütles Mauno Roosnurm. “Pealtvaatajaid on ka mõnel võrrisõidul juba rohkem kui motokrossidel.”
Saku Sääruklubi on võistlustel käimiseks endale suisa bussi soetanud. Selle esiosas on 24 istet, mille vahele on paigutatud lauad (nii on hea tee peal kaarte mängida!), tagaosas on aga garaaž, kuhu mahutatakse võistlusmasinad. Nende ülesehitamisel ja tehnilisel hooldamisel on Saku Sääruklubil suured kogemused.
“Jah, eks meiesugustel suurematel klubidel ole muidugi rohkem võimu ja tänu sellele tuleb meile ka suurem auhinnanoos, aga samas on võrrivõistlustel tore ka lihtsalt suhelda: pidevaid kohalkäijaid on nii 80 inimese ringis ja see on väga vahva rahvas,” ütles Virgo Roosnurm.
Küsimusele, kas nendesugused täismehed vingemate sõiduriistadega võidu sõita ei tahaks, vastasid Virgo ja Mauno Roosnurm: “Mis tähendab vingemate? Just võrriga ongi vinge võidu sõita!”
Jõgeva võrrivõidusõidu paremad
Alla 25 aastaste standardklass: 1. Raido Roosnurm; 2. Henry Vessenberg; 3. Arti Rüütel.
Üle 25 aastaste standardklass: 1. Toomas Meelis; 2. Mauno Roosnurm; 3. Andres Saarepera; …8. Meelis Barbo; 9. Kristian Vaarpuu.
Open-klass: 1. Aarne Kobak; 2. Andres Saarepera; 3. Alo Aavik.
„Hiinakad“: 1. Aivar Kantemus; 2. Mikk Roosnurm; 3. Gerrit Siiner.
Naised: 1. Keiti Korsar; 2. Kristiina Raba; 3. Marleen Valdas.
50 cc külgvankritega: 1. Henry Vessenberg/Kaimar Lillemäe; 2. Tario Meerbach/Aare Pärn; 3. Hillar Lissmann/Roland Vinni.
80 cc külgvankritega: 1. Raido Roosnurm/Hergo Roosnurm; 2. Kalvi Kaste/Aivar Klemm; 3. Raigo Klemm/Mihkel Kütt.
(Rohkem infot kodulehelt www.sakusaaruklubi.ee)
i
RIINA MÄGI
