Eestis ei kasvatata kvaliteetset villa andvat villalammast, seetõttu toome villa Rootsist, rääkisid villatööstuse omanikud Vooremaale. Nad põhjendavad asja sellega, et lammaste pidamistingimused Eestis on viletsad ja meie lambakasvataja ei oska hetkel korralikku villa toota.
Tööstustele pakutav vill on rämps ja sageli ka kaua seisnud, mistõttu pole neil sellega mitte midagi taha. Ega sõnnikust ja higist läbi imbunud villast saa turukõlbulikku lõnga kedrata ja kvaliteetseid kudumeid valmistada.
Põllumajandusülikooli dotsendi Peep Piirsalu teada Rootsis villaga midagi ette ei võeta. Tema seisukoht on, et kui meie ettevõtjad saavad Rootsist villa, las nad siis toovad selle Eestisse. Aga ka Eestisse on hakatud sisse tooma hea villaga lambatõuge. Piirsalu andmetel ei ole villapuudus tingitud villalammaste kasvatamise oskuste puudumisest, vaid asjaolust, et põhitulu saadakse ikkagi liha müügist. Pesemata villa hind kuni 15 krooni kilo (ühelt lambalt tuleb keskmiselt 3 kilo villa) katab hädavaevu pügamise kulud.
Lambakasvatuses tuleb 85-90 protsenti sissetulekust lambalihast, kuni 10 protsenti nahast ja ainult 3-5 protsenti villa müügist.
Eesti suurim lambakasvataja osaühingu Marga Roosikasvatus juhataja Urmas Männiku sõnul müüsid nad veel eelmisel aastal, kui karja suuruseks oli 400 lammast, villa maha. Praegu aga, kui Eesti suurimas karjas on 800 lammast ja tõuge kuue ringis, ei ole nad veel otsustanud, kuidas villaga edaspidi toimida. Kui pesemata villa kilo eest makstakse 10 krooni, siis tasub seda veel müüa, 5 krooniga aga mitte.
Edasi läheb asi veelgi imelikumaks. Vill on üliodav, kuid lõngast käsitöötooted kõrges hinnas. Pesemata villa kilost makstakse keskmiselt 5-15 krooni. Sellest toodetud maavillase lõnga kilost küsitakse Eesti turgudel 130-150 krooni. Teatavasti kulub ühe kilo lõnga saamiseks kaks kilo pesemata villa. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel on Tallinna vanalinna kauplustes müügil olev lõng on aga palju kallim ? seal küsitakse kilo eest 210-330 krooni.
Tunduvalt kallimad on pealinnas ka lõngast valmistatud kudumid. Näiteks sokipaar maksab Tallinnas 60-100 krooni asemel 130 krooni ja masinal kootud kampsun 600-750 krooni.
Miks töösturid ja lambakasvatajad ei ole suutnud omavahel selgeks rääkida, milliseid lambatõuge võiks pidada? Millised peaksid olema pidamistingimused, et tööstused saaksid villa osta? Kuidas peaks pöetud villa vabrikusse toimetama? Miks ikkagi üks osapool räägib, et kaupa pole ja teine osapool matab või põletab villa, sest sellega jändamine ei tasuvat ära?
