Regionaalminister Vallo Reimaal on tuline õigus, kui ta juhib tänases Vooremaas tähelepanu sellele, et maakond on rahva teadvuses väga selge mõiste.
Seda kummalisem tundub, et riigis on nn regionaalreformist räägitud juba pikki aastaid, kuid maakondade ja maavanemate funktsioonide küsimuses pole ikka veel ühest seisukohta.
Inimlikult on mõistetav, et ükski maakonnalinn ei soovi oma funktsioone käest anda ning mitmed sellised linnad, nende hulgas ka Jõgeva, kust on aastatega mitmeid riigiasutuste esindusi Tartusse viidud, sooviks igal juhul ikkagi maakonna säilimist. Samas oleks ka halva otsuse teokstegemist kergem taluda kui sellist koera saba jupphaaval lõikamist, nagu on praegune, juba aastaid kestnud olukord. Ning kui uskuda Vallo Reimaad, kestab see veelgi, sest ministeeriumis alles analüüsitakse nn nelja maakonna plaani.
Nagu ministri jutust selgub, on seda plaanis teha avaliku protsessina, kuhu on kaasatud kõik huvigrupid. Iseenesest ju kiiduväärt mõte, kuid kui kaua võib? Ja kas ikka on otstarbekas raisata igasuguste komisjonide ja komiteede loomise ja kogu protsessi pika vindumise peale lõputult raha?
Pisike kokkuhoid nii närvide kui raha pealt kuluks alati ära, sest erinevalt regionaalvaidlustest ei saa näiteks majanduskasv kesta lõputult, isegi mitte väikeses ja tublis Eestis. Kas siis poleks mitte otstarbekam hoopis selles küsimuses referendum korraldada ning ühendada see omakorda järgmiste valimistega? Oleks ju tõeliselt demokraatlik, seda enam, et valitud rahvaesindajad pole seni suutnud asja ära otsustada.
Minister ju kirjutab, et uus süsteem rakenduks etapiviisiliselt niikuinii alles pärast kohalike omavalitsuste valimisi. Loomulikult, sest eks valimiste vankri ette kõlba ju rakendada iga asi, samas pole ebapopulaarsete otsuste vastuvõtmine enne valimisi ju ka mitte kellegi huvides.
