Täna kaheksateist aastat tagasi seisid umbes kaks miljonit inimest kokku enam kui kuuesajal kilomeetril üksteise kõrval kätest kinni hoides Tallinnast Vilniuseni Balti ketis. Õhtul kell seitse hakkas Eesti ja Läti piirilt liikuma nii Tallinna kui ka Vilniuse poole märgusõna “Vabadus? ning kõlas kolmekeelne Balti rahva ühishümn “Ärgake, Baltimaad!”. Oli võimas, ülendav ja ühendav tunne, mida kõik tolles tohutus inimketis seisjad võisid nendel mälestusväärsetel hetkedel kogeda.
Mäletad ehk veel sinagi, kes sa kusagil Türi lähedal üks sellest jõgevamaalaste ketilülist olid, millise hingevärinaga võtsid vastu ühelt naabrilt tolle märgusõna ja selle siis kõrvalseisjale edasi ütlesid. Võib-olla polnud sa selle naabriga kunagi kohtunud, aga seekord olite enamgi kui ühe pere liikmed. Laul “Ärgake, Baltimaad!? tõi lausa kananaha ihule ja vist keegi ei väsinud seda tol ajal ikka ja jälle kuulamast. Laul ju oligi just selleks päevaks ja selleks sündmuseks loodud. Ilmselt pole sa seda laulu enam ammu kuulnudki. Samasuguseid tundeid see enam kindlasti ei tekitaks, sest need hetked olid tollal kordumatud.
See päev oli kordumatu ka ajaloolises mõttes. Möödus viiskümmend aastat Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest. Inimkett demonstreeris Baltimaade vabadusiha erilise mõjujõuga, mis pidi kogu maailmale tunda andma, kui häbiväärse sobinguga omal ajal oli tegu ja kui tugevad võivad olla üht ja sama soovivad inimhulgad. See eriline tunne ajendas tollal suurteks tegudeks, mille tulemusena võime nüüd nautida vabadust.
Vabadus tundub praegu, kaheksateist aastat hiljem, ilmselt nii loomulikuna, et seda, kuidas ta tuli, pole justkui enam meeleski. Ehk peaks rohkem vaatama tagasi ülevatele laulva revolutsiooni, Balti keti ja muudele hetkedele, et võiksime nende meeleolude ajel tunda end ühtsema ja tugevama rahvana.
