See on vana tõde, et midagi suurt siin maailmas juhtub, kui satuvad kokku hea õpetaja ja hea õpilane. Johan Kõpu ja Jüri Uluotsa selliseks kokkusaamise kohaks oli Pärnu Poeglaste Gümnaasium.
Johan Kõpu sidemeid Pärnuga võime leida teisigi. Näiteks jagas Kõpp Tartu ülikoolis korterit Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi vilistlaste Jaak Paltseri ja Johan Kanteriga ning Pärnus oli alguse saanud ka tema kokkupuude viimaste kaasõpilase Konstantin Pätsiga.
Kas sellel oli mingi otsene mõju hiljem Pärnusse tööle asumise kasuks otsustamisel või oli siin tegu vaid juhuste kokkusattumisega, sellele pole nii lihtne vastata. Tartu ülikooli lõpetamise järel võitles Kõpp oma õiguse eest saada eestlasest teoloogina kirikuõpetajaks. 1906. aastal sooritas ta Riias vastava eksami. Kui ülikoolis õppides tal probleeme polnud, siis need hakkasid tekkima ajal, kui tal oli vaja sooritada kirikuõpetajana prooviaasta. Sel teel olnud takistused õnnestus tal lõpuks ületada ja Palamusel alustatud prooviaasta Pärnus edukalt lõpetada. Nii algas 1907. aasta septembris Johan Kõpu Pärnu-periood, mis kestis küll veidi vähem kui kaks aastat, kuid oli tema kujunemisel väga oluline.
Prooviaasta Hasselblatti käe all
Johan Kõpp õppis prooviaasta ajal kirikuõpetaja töö praktilist poolt Ferdinand Hasselblatti käe all, samal ajal oli ta õpetajaks nii poeglaste kui tütarlaste ja progümnaasiumis, kooliõpetajaks olemist õppis ta nende gümnaasiumide direktoritelt ning teistelt vanematelt kolleegidelt, samas ise entusiastlikult noori mehi õpetades. Johan Kõpu mõju oma õpilastele on hästi jälgitav ühe tema õpilase, professor Jüri Uluotsa saatuse valgusel. Kuid tuleb lisada, et Pärnus õppisid samal ajal tema käe all näiteks ka tulevane Eesti Teaduste Akadeemia liige ajalooprofessor Hendrik Sepp, vandeadvokaat Hugo Kuusner, kes 23. veebruaril 1918. aastal luges Pärnus rahvale ette Eesti Iseseisvuse Manifesti, Ajutise Valitsuse esimene asjadevalitseja Theodor Käärik, hilisem Eesti Vabariigi saadik Inglismaal August Torma (Schmidt), kirjanikud ja poliitikud Johannes Vares-Barbarus ja Johannes Semper jt, kellele saatus andis võimaluse mõjutada 20. sajandil Eesti ühiskonna saatust.
Usuõpetuse ja eesti keele õpetaja
Eesti keele omandamine oli eesti haritlaskonnale 20. sajandi alguses suureks väljakutseks. Nii näiteks kurtis Jüri Uluotsa kolleeg Tartu ülikoolis Nikolai Maim (1884-1976) veel 1958. aastal, et tema “eesti keel on mitte koolitatud keel, vaid tänava keel, nagu ma Tartu linnas seda omada sain”. Johan Kõpu eesti keel oli väga kaasaegne ja kultiveeritud, sest ta tegutses alates 1897. aastast Postimehes Jaan Tõnissoni lähedase kolleegina ja ta oli eesti keele õpetajana Pärnu Gümnaasiumi jaoks tõeline leid.
Ka oli tal noore mehena ülisuur autoriteet teismelistele õpilastele ja mis veelgi olulisem — ta leidis oma õpilaste jaoks aega ka väljaspool kooli. Kõpp pidi võitlema õpetajana aga ka selle eest, et eestlastest gümnaasiumiõpilastel oleks koolis võimalik oma emakeelt tasuta õppida. Sel ajal kui vene ja saksa keele õppimine kuulus ametlikult riiklikku õppekavasse, oli eesti keelel vabaaine staatus ja selle õppimise eest pidid soovijad ise tasuma. Johan Kõpp alustas kohe Pärnusse asudes selle vastu võitlemist.
Mida siis õpetas Johan Kõpp oma poistele? Loeti Kalevipoega, uuemat kirjandust (Fr.Tuglase novelle, “Noor-Eesti”albumeid) ning luulet (J.Tamm, K.E.Sööt, A.Haava). Olgu märgitud, et Uluotsast sai hiljem ajalehe Kaja toimetaja, samuti lõi ta aktiivselt kaasa ajakirja Õigus ja ülikooli toimetiste õigusteaduse seeria väljaandmisel. Poliitiliselt väga keerukal ajal tuli Uluotsal lühikest aega olla isegi meie tuntuima ajalehe Postimees peatoimetaja ametis, seda ajal, kui ajaleht Jaan Tõnissonilt 1935. aastal võimude poolt üle võeti. Siin tasuks lisada, et Johan Kõpp oli Eesti Kirjastus-Ühisus Postimees aktsionär.
Asutavas Kogus ja Tartu Ülikoolis
Eesti Vabariigi sünni ajal astus poliitikasse ka Johan Kõpp ja siin ristusid tema teed uuesti oma endiste õpilastega Pärnu gümnaasiumist. Kui Johan Kõpp sai Kristliku Rahvaerakonna esinumbrina Asutava Kogu liikmeks, siis tema õpilane Jüri Uluots sai mandaadi Eesti Maarahva Liidu kandidaadina. Muljed Asutavast Kogust olid mõlemal mehel vastuolulised. Kindlasti oli õpetajal uhke tunne, et paljude oluliste dokumentide autoriks, mis kohe algpäevadel arutelule tulid, oli vahepeal Kohtuministeeriumi nõunikuks saanud Jüri Uluots.
Tunnetades oma hääle nõrkust, lahkus Johan Kõpp enneaegselt Asutavast Kogust. Jüri Uluots jäi kuni Asutava Kogu tegevuse lõpuni selle aktiivseks liikmeks.
Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas hakkas Johan Kõpp õpetama juba 1916. aastal, kui tema õpilane Jüri Uluots valmistus veel õppejõu kutseks õigusteaduskonnas Petrogradis.
1919. aastal oli eesti haritlaste ees uus ülesanne – komplekteerida õppejõududega eestikeelne Eesti Vabariigi Tartu Ülikool. Kuid kohe pidid eesti haritlaskonna aatelised esindajad astuma Tartu Ülikoolis ametisse teaduskondade töö korraldajatena.
Õpetaja ja õpilase (Kõpp ja Uluots) suhe kujunes nüüd kolleegide vaheliseks suhteks akadeemiliste õpetajatena-professoritena. Mõlemad nägid vaeva oma eestikeelsete loengute ettevalmistamisega.
Mõlemad mehed juhtisid teaduskondi (usu- ja õigusteaduskond) ja siis sai Johan Kõpust pikaks ajaks sisuliselt Tartu ülikooli juht. Aastatel 1923-1928 oli ta prorektor ja seejärel kaks valimisperioodi (1928-1937) rektor.
Eesti Vabariigi tipp-poliitikas
Kõpp ja Uluots jäid ülikooli patriootideks. Nende eemalviibimine tööst ülikoolis langes juba iseseisva Eesti riigi viimasesse perioodi, kui mõlemad mehed olid riigis väga kõrgetel ametikohtadel. Kõpp võttis vastu EELK piiskopi ameti ja sai selle ameti kaudu Eesti Vabariigi Riiginõukogu liikmeks. Uluotsast sai Eesti Vabariigi 1937.a. Põhiseaduse väljatöötamisel üks võtmeisikuid, seejärel uue Põhiseaduse järgi 1938. a kokku tulnud Riigivolikogu esimees ja seejärel juba Eesti Vabariigi peaminister.
Okupatsiooniaastate repressioonidest õnnestus nii Kõpul kui Uluotsal pääseda. Sel oli kindlasti mitmeid põhjusi. Oluline oli väga heade ja ustavate sõprade olemasolu, kes hoiatasid ohtude eest ja aitasid küüditamise ajal varjus olla.
Kui hakkas selgemaks saama Teise maailmasõja käik ja oli näha, et liitlased suudavad Saksamaa alistada, siis tekkis praktiline küsimus, kuidas peaksid Eesti poliitikud ja rahvas toimima, et säilitada Eesti riiklik järjepidevus. Üks okupatsioon oli Eesti pinnal asendunud teisega ja oli vaja leida optimaalsed võimalusi Eesti tulevikuks.
Eesti riigimeeste mõttemaailma mahtus halvasti mõte, et Teise maailmasõja lõpus tekib vajadus oma kodumaalt lahkuda. Seda rasket otsust püüti jätta võimalikult viimasele hetkele. Kõpp oli Rootsi mineku kokku leppinud Rootsi praostkonna praosti Hjalmar Pöhliga ja see oleks pidanud toimuma 19.-20. septembril, kuid see ei õnnestunud. Siis olid Kõpu pereliikmed kantud Saksamaale suunduva laeva nimekirja, kuid Eesti Kalurite Keskuse juhatuse liikmed kutsusid lugupeetud piiskopi enda laevale, millega jõuti 23. septembril 1944 Rootsi Sundhami (või Sandhamni) paadisadamasse, kuhu ilmselt päev varem oli jõudnud mootorjaht Atlantic, mille pardal oli 49 paadipõgenikku, kelle hulgas ka Uluotsa pere ja tema lähedased kaastöötajad.
Uluotsa haigus tingis vajaduse mõelda Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse tööshoidmisele, kuigi Rootsi võimud ei tahtnud hirmust NSV Liidu ees seda kuidagi lubada. Just Kõppu oleks Uluots näinud enese järglasena peaministrina presidendi ülesannetes eksiilis, kui Kõpp oleks vaid nõustunud. Nagu kirjutavad ajaloolased, olevat Uluots Kõpu keeldumist temalt amet üle võtta väga raskelt üle elanud.
Väidetakse, et Kõpp olevat olnud üks viimastest, kes Uluotsa tema elu viimastel päevadel haiglas külastas.
9. jaanuaril 1945. Uluots suri.
Andekas õpetaja on suur väärtus
Kuigi Kõpp oli oma õpilasest Uluotsast kuusteist aastat vanem, oli talle elupäevi antud veerandsada aastat rohkem. Johan Kõpp oli eksiilis eestlaste kiriku piiskop, täites aastatel 1957-1964 ka peapiiskopi ülesandeid.
Kõpp suri 1970. aasta 21. oktoobril oma kodus Stockholmis Hägersteni linnaosa korteris ja sängitati Stockholmi Metsakalmistule nagu tema õpilane Jüri Uluotski. Alles 2008. aastal maeti Uluots kui endine Eesti Vabariigi peaminister koos oma naise ja pojaga ümber Eestisse ja nüüd puhkab Jüri Uluotsa põrm Kirblas Uluotsade perekonna rahulas.
Kui meie hariduspoliitikud kontsentreeruvad sageli liialdatult koolide ja nende katuste remondile, jättes tagaplaanile pedagoogidena andekate ja inimestena suure intellektuaalse potentsiaaliga õpetajate leidmise, siis siin on esitatud vaid üks näide sellest, kui suur võib olla vaid ühe andeka õpetaja mõju ühele koolile ja selle kasvandikele, linnale ja kogu riigile.
Nagu ajalugu on tõestanud, on just see õpetaja nn plaaniväline pingutus kandnud lausa kuldseid vilju. Johan Kõpu tegevus Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi õpetajana aastatel 1907-1908 on sellele väitele väga veenvaks tõestuseks.
Kontsentreerusin siin vaid ühele Kõpu õpilasele. Seda lugu õpetajast ja õpilasest saavad teised asjast huvitatud autorid kindlasti edasi kirjutada.
iii
PEETER JÄRVELAID
