Möödunudaastane Jõgevatreff peeti tänavuse FIM-Ralli korralduspaiga testimiseks Tartus. Kuremaale naasmise üle olid õnnelikud paljud tänavusele Jõgevatrefile saabunud.
“Siin tunneb motorahvas end palju kodusemalt,” ütles Jõgevatrefi korraldustoimkonna liige Urmas Kauniste motoklubist Jõgeva MC. “Laagriplats on siin liigendatum ja suuremat privaatsust võimaldav ning ujumiseks on siin järv.”
Arvestades asjaolu, et enam-vähem sama seltskonna korraldada oli möödunud nädalal Tartus toimunud FIM-Ralli, nägid Jõgevatrefi korraldajad välja üllatavalt erksad. Teisest küljest võis äärmiselt vastutusrikka ülesande edukalt täidetud saamine just adrenaliini lisada.
“Muuhulgas olen uhke selle üle, et siinsel FIM-Rallil ei tekkinud mingeid keeleprobleeme,” ütles FIM-Ralli 2005 ja Jõgevatreffide peakorraldaja, Jõgeva MC president Igor Ellisson. “Kõigisse teenistustesse jätkus meil keeloskajaid eesti noori. Mõnel varasemal FIM-Rallil on pidanud iga osaleja ise muretsema, kuidas ta end umbkeelsetele korraldajatele arusaadavaks teeb.”
Kui Rahvusvahelise Mootorrattaspordi Föderatsiooni egiidi all toimunud aasta olulisima motokokkutuleku, FIM-Ralli korraldamist võttis Ellisson kui Eesti maine seisukohalt olulist missiooni, siis Jõgevatrefi korraldamine on talle lihtsalt hingelähedane.
“Asjaolu, et FIM-Ralli alles äsja lõppes, peaks Jõgevatrefil osalejate arvu pigem suurendama,” arvas Ellisson. “Nii mõnedki rallil olnud motomatkajad jäid kauemaks Eestisse või siirdusid kuhugi lähiümbrusse, et Jõgevatrefi ajaks siia naasta. Inglismaa Mayfloweri klubi motomatkajad sõitsid vahepeal näiteks Lätti-Leetu, üks punt itaallasi aga Sankt-Peterburgi.”
Maitset tabades
Kui palju tänavusele Jõgevatrefile just rahvast tuleb, selle kohta ei hakanud korraldajad veksleid välja andma. Üleeile õhtuse seisuga oli kohal igatahes üle viiesaja motomatkaja. Eestlased olid aga siis enamasti kõik veel saabumata.
“Kohalikud enne reede õhtut naljalt ei tule,” ütles Urmas Kauniste. “Kes just puhkusel pole, see peab ju reedese päeva veel tööl olema.”
Lõbu ja lusti hakati rahvale pakkuma siiski juba neljapäeva õhtul: korraldati võistlusi ja tantsiti ansambli Skriimsilm saatel. Eile lahutas motorahva meelt ansambel Kala, täna õhtul teevad seda Freddy & Broken Legs ja The Sun.
Motorahva muusikalise maitse tabamine on tegelikult üks kokkutuleku kordamineku võtmeid. Ja lihtne see pole, sest seltskond on kirju.
“Rootsis Põrguinglite kokkutulekul läheb näiteks peale ainult diskomuusika,” ütles Jõgevatrefil tehnoabi pakkuva OÜ Brauermoto omanik Jüri Brauer. “Mingit rokki ega hevit seal ei mängita.”
“Eks siingi lähe maitse varsti kirjumaks,” arvas seepeale Võrumaa motomatkaja Urmas Peegel. “Kirjumaks sellepärast, et kui varem olid motomatkajate hulgas ülekaalus n-ö aatemehed-iseehitajad, siis nüüd hakkab nende sekka üha rohkem sattuma neid, kellele raha kergelt kätte tulnud ja kellele tsikkel rohkem eputamisasi.”
Motofilosoofid
Espoo väikeettevõtja Jussi Palotie (55) ja Tallinna kellassepp Heino Laidaas (64), kelle Kuremaa pargi alt mõnusasti juttu puhumas leidsime, eputajate kilda mõistagi ei kuulu. Nende jaoks on tsikkel vaat et püha asi.
“No naine on muidugi esikohal, aga tsikkel on kohe järgmine,” ütles Jussi. “Üheksa aastat tagasi jätsin maha nii suitsetamise kui ka senise hobi ? paadisõidu ?, istusin pärast ligi kolmekümneaastast vaheaega taas tsikli selga ja olen väga õnnelik.”
“Ainult et varsti pead söömise ka maha jätma,” itsitas Heino, viidates sellele, et tsikkel on usin raha neelama.
Tõepoolest: Kawasaki 1996. aasta mudel, millega Jussi praegu sõidab, maksis ostes 60 000 eurot, ent ta on seda üksjagu ümber teinud ja igasuguste vidinatega täiendanud: muuhulgas selleks, et end oma pikale kasvule vaatamata ratta seljas mugavalt tunda. Nii et nüüd võiks tema tsikli eest juba 100 000 eurot küsida.
“Ega oma naisele või rääkidagi, kui palju tsikli peale raha on kulunud,” tunnistas Jussi. “Aga eks iga hobi harrastamine too tegelikult kulutusi kaasa.”
Heino omalt poolt lisas:
“See, mille sa tsiklisse investeerid, saad tagasi hea seltskonna kaudu. Nii siin Kuremaal kui ka teistel motomatkaüritustel on koos mõnusad inimesed, kes üksteist hästi mõistavad ja kellel on omavahel väga paljust rääkida.”
Kui imestasime, kui piinlikult puhas Jussi ratas on, ütles Heino, et tolmune masin viiks tsiklimehe maine kohe alla.
“Ja kas niisugust asja nagu tsikkel saakski üldse hooletusse jätta?” ütles Heino. “No vaadake ometi, kui ilus asi see on: disainerid on selle nii kujundanud, et vaatad kust nurga alt tahes, ikka on nauditav. Ja kui sadulasse istud, tunned end nagu ema süles.”
Enamik tsikleid, millega Jõgevatrefile tullakse, ongi sellised, mis teele ei jäta. Ent päris tööta tehnoabi andja kokkutulekul tavaliselt siiski ei jää.
“Kõige rohkem vajatakse tehnilist abi tavaliselt pärast motoparaadi,” ütles Jüri Brauer. “Kui kuuma ilmaga aeglaselt tihedas kolonnis sõidetakse, kipuvad sidurid kärssama ja vesijahutusega tsiklitel mootor keema minema.”
Kes tänavuse Jõgevatrefi motoparaadi näha tahab, peab täna kell 11.30 Jõgeval Suure tänava ääres olema. Motojaskar algab Kassinurmes keskpäeval.
RIINA MÄGI
