Koolilapse emana mõistis autos raadiosaadet kuulnud Siiri Sisask olukorda ja tegi otsuse: Saagu valgus. Nii sündiski kontsertide sari ?Saagu valgus!?, samuti on ilmunud Eesti muusikute plaat “Tee lapse silmale pai”, millega on Eesti Ühispanga lahkel kaasabil paljudes väikekoolides valgustust parandatud juba kokku 1 miljoni krooni eest.
Antonina Järviste on tagasihoidlik inimene. Ta pole Siiri Sisaskile öelnud, et just tema oligi see raadios rääkinud arst.
?Pean Sisaskist väga lugu ? lapsevanem, kel on nimi ja energiat ning võimalik ka ise oma ideed toetada, teeb midagi laste heaks ära. Kiitma peaks ka Põltsamaa Lions- klubi. Neil on oma tuluõhtud, kus korjatakse raha ja üks klass aastas saab jälle valgemaks,? märkis staazikas arst.
Halb on Järviste sõnul olukord koolimööbliga: lapsed istuvad küll jalad rippumas, küll mahuvad vaevalt koolipinki või on seal kägaras. Mööbli suhtes loodab ta paljuski kooliõdedele. Just iga päev majas olev kooliõde käib, vaatab ja õpetab ning suunab. Tervisekaitse inspektor käib koolis ehk kord aastas ega jõua jälgida suurt hulka õpilasi.
Haigestumise põhjusi selgitagu teadlased
Jõgevamaal on aga Järvistega tõsiselt vedanud. Nakkushaiguste spetsialistina analüüsib ta nii üksikjuhte kui ka puhangulist haigestumust ning on alati perearstidele nõu ja jõuga abiks olnud. Kui mullu sügisel oli Lääne- ja Lõuna-Jõgevamaal ehk Adavere ning Tabivere koolides läkaköhapuhang, võeti just Järviste initsiatiivil proove mikrobioloogiliseks uuringuks ja viidi need Tallinna laboratooriumi. Nii leiti näiteks viiel lapsel läkaköhapisik, mida juba aastaid Eestis pole avastatud.
Mõlemas koolis haigestus iga kolmas õpilane, Tabivere kool oli ka mõnda aega hoopis suletud, kuigi Järviste sõnul selleks otsest vajadust ei olnud. Teada on, et haigus jõudis Adavere Põhikooli Viljandimaalt möödunud aasta augusti lõpus.
77 protsenti haigestunud lastest olid läkaköha vastu vaktsineeritud, vaktsiin aga enam ei toiminud. Ega vaktsiinid lõpmatult toimi, teab Järviste. Läkaköhavastase vaktsineerimise eesmärk on hoida ära 1 ? 3 aastaste laste suremus läkaköhasse ja vähendada haigestumust ka vanemas eas. Miks tekkis laste puhanguline haigestumine ning just Adaveres ja Tabiveres, Järviste selgitada ei oskagi. Ta usub, et vastuse peavad andma teadlased, kes on puhangute vastu juba huvi tundnud.
Veel peab doktor Järviste väga oluliseks, et Jõgevamaa lapsed on enamasti sajaprotsendiliselt kõikvõimalike nakkushaiguste vastu vaktsineeritud. Selle taga on perearstide tubli järjepidev töö.
Tahtis hoopis inseneriks saada
Antonina Järviste tahtis pärast keskkooli lõpetamist õppida ehitusinseneriks või keemiainseneriks. Isa võttis tütre taoliste valikute pärast põhjalikult läbi. Talle ei meeldinud, et naisterahvas kusagil keemiakombinaadis mürkide sees õiendaks või ehitusel külma ja vihmaga tervist rikuks. Nii sündiski otsus minna hoopis arstiks õppima.
Kuuendal kursusel spetsialiseerus ta nakkushaiguste arstiks. ?Sõbranna ütles, et nakkushaiguste rühmas on ilmselt vaja ka sanitaarepidemioloogiajaama praktikale minna, aga küllap me sellega toime tuleme. Tema hinnangul oli üsna vähe tõenäoline, et võiksime kunagi ka san-epidjaama tööle sattuda. Mulle tundusid nakkushaigused väga konkreetse asjana ? on sümptomid, diagnoos ja ravi,? rääkis tohter.
Kuigi Antonina Järviste isa suhtus ka san-epidjaama põlglikult ja oli väga heitunud, kui sai teada, et tütar läks sinna tööle. San-epidjaama arst ei olnud tema silmis arst ja ta lootis salamisi, et ükskord tuleb tütar sealt nagunii ära. Pole senini tulnud.
Ülikooli1967. aastal lõpetades oli noor nakkushaiguste arst juba abiellunud Eesti Põllumajandusakadeemias agronoomiat õppiva Rein Järvistega.
?Tahtsin võimalikult Tartule lähemale tööle saada, sest mees alles õppis. Mul oli valida, kas Põlvasse sa-epidjaama juhatajaks või Põltsamaale epidemioloogiks. Olin väga noor, keskkooli lõpetasin 17-aastaselt, alles augusti lõpus sain 18. Kuue aasta pärast ülikooli lõpetades olin 24. Nii noorelt ma juhatajaks saada küll ei tahtnud, seega valisin Põltsamaa,? rääkis doktor Järviste.
Kolmest aastast on saanud 37
Noor naine oli kindel, et jääb Põltsamaale vaid kolmeks suunamisjärgseks aastaks. Kolmest on saanud 37 aastat. Ja abikaasa leidis samuti Põltsamaa lähedal Lenini nimelises kolhoosis töö.
Põltsamaal võeti noor arst kohe omaks. Lembit Vink oli aastaid enne Järvistest Põltsamaal töötanud ja töötas ka temaga koos. ?Kui mul üldse õpetajaid on olnud, siis just Lembit Vink. Temas ei olnud professionaalset kretinismi, et ainult töö ongi oluline, kuigi oma tööd tegi ta väga hästi. Ta tegeles muusikaga, küllap ka sellepärast,? rääkis Järviste.
Oma teiseks õpetajaks peab naine pikka aega Tervisekaitseinspektsiooni epidemioloogiaosakonna juhatajana töötanud karismaatilist isiksust Ants Jõgistet. Tema loengutelt ja seminaridelt ei puudunud kunagi keegi.
Antonina Järviste pole kunagi pimesi ühtki määrust täitnud. ?Meie tööd ei saa nii teha. Peab ikka teadma põhjust, milleks üks või teine asi, nt kraanikauss seal olema peab. Kui sa sellest aru saad, kus on meie niss ? ja selleks on üldjuhul tervistav keskkond ? inimeste tervise eest hoolitsemisel, siis on kõik hästi.
Nõukaajal taheti kõike politseivormis teha, inimesi ei usaldatud, iga samm oli täpselt reglementeeritud. Siis ei eeldatud, et inspekteeritaval inimesel on loogiline mõtlemine, et ta võib pakkuda isegi paremaid lahendusi. Mõnes mõttes tegi täpne reglementeeritus sanitaararstide töö kergemaks, targad inimesed ei kuritarvitatud seda,” teab ta.
Jalgratast pole vaja leiutada
Ka praegu töötab palju arste nõukaajal saadud teadmiste ja tõekspidamistega. “Hiljem avastasime, et Moskvast tulnud normid ja eeskirjad on rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Ega Moskva ju ei öelnud, et midagi on kusagilt maha kirjutatud, nemad pakkusid seda ikka mõne oma instituudi tööna välja. Tegelikult kasutasime ISO standardeid ja muidki norme. Ja ega hügieeninormid sündinud möödunud sajandil ning ühes riigis. Eestlased oskasid käsi pesta ja puhtusest lugu pidada veel varemgi. Arvan, et töötan professionaalselt, sest teen pidevalt riskianalüüsi ? kas see nõue on üldse põhjendatud. Meie jaoks tekkis mõni aasta tagasi uus olukord ? enesekontroll, tunnustamine… Siis avastasime, et teame seda kõike, nimetasime neid asju lihtsalt teisiti. Pole vaja hirmutada euronormidega – meie inimesed täidavad neid juba ammust aega.
Kui uued normid jäänuks meie hügieenikute otsustada ning välja töötada, klapiksid need ehk rohkem tegelikkusega. Praegu tuleb seadusandlus mujalt ja mõnikord see meie praktikaga ei klapi,” märkis Järviste.
Nn euronormid on tema sõnul lihtsalt kellegi väljamõeldis. “Koolis, hooldekodus või kus iganes peab inimestele tagama tingimused, mis ei kahjusta nende tervist, vaid pigem edendavad seda,” võtab tohter paljukirutud euroteema kokku.
“Mul on väga raske kuulda, et mida te siin ikka meie käest nõuate, nagunii on lapsel kodus kesised tingimused… Jah, aga see kehvade tingimustega kodu ei pea olema eeskujuks. Ma tean, mis on lapsele hea. Ja kui riik avab kooli ning kohustab lapsi seal õppima, siis peab riik ka võimaldama lapsele niisugused tingimused, mis tema tervist ei riku,” nentis ta.
Miks Prantsuse Lütseum ja Inglise Kolledz endale juurikaid ei varu?
Antonina Järvistet sokeeris esmaspäevases Postimehes olnud Priit Pulleritsu artikkel ühest väikesest Viljandimaa Kõo valla Kirivere koolist, kus tervisekaitse oli keelanud lastel endale hoidiste tegemise. Kiriverre on Põltsamaalt vaevalt paarkümmend kilomeetrit.
Järviste hinnangul oleks lastele parim, kui nad kuumutatud õunamahla asemel saaksid iga päev kasvõi ühe toore õuna, kus on vitamiinid kõik kenasti alles.
Marineeritud kurk aga ei sobi väikestele lastele hoopiski. “Kasvatage hoopis kõrvitsaid, need säilivad hästi, pole vaja mässata konserveerimisega! Kas 30 kurgipurgi ja saja liitri mahla pärast tasub laste tervist ohtu seada?” küsis ta.
Kedagi ei huvita ju tegelikult seegi, mida lapsed koolis ja lasteaias söövad. Lastel pole võimalik midagi valida. Staazikad kokad valmistavad lastele väga maitsvaid toite, arvestavad lastele päevas vajaminevaid aineid, vaatavad, et toit oleks tasakaalus. Kuid on neidki, kes mõtlevad ainult selle peale, kuidas odavalt hakkama saada. Toit olgu valmistatud naturaalsetest toodetest. Järvistet pahandavad vorsti- ja sardellikastmed. Miks mitte hakkliha?
“Kui meil on raha vähe, siis ärme laste tervisega mängime. Kui täiskasvanu tahab oma tervisega mängida, lasku käia. Miks see vaene kokk seal Kiriveres peab hoolitsema selle eest, et laps võimalikult odavat toitu saaks?” märkis Järviste.
Kirivere lapsed. on tublid ja kasvatavad mitu tonni kartulit ja porgandit, lisaks veel kapsaid, peeti, sibulat.
“Aga kui palju kasvatavad endale toitu Prantsuse Lütseumi, Inglise Kolledzi või teiste eliitkoolide lapsed? Kus nende põllud asuvad? Töökasvatuse vastu pole minul midagi. Aga miks me tahame, et kui oled maalt, siis kasvata endale ise,” lausus arst.
Tervisekaitse muretseb laste pärast
Antonina Järviste ei välista, et ka tervisekaitsjad võivad nendele probleemidele üle reageerida.
Tänu Järviste järjepidevale tööle pole Jõgevamaal olnud probleeme ka lastelaagritega. Tervisekaitse praegu kõiki laagreid enam ei inspekteeri, sest kuni kuuepäevase vahetusega lastelaagrid võivad toimuda tervisekaitse loata.
“Ühe laagriga oli meil küll probleeme, sest laste toakesed olid nagu seinakapid ? ei ventilatsiooni ega aknaid. Treener pidi rahul olema ja lapsed ka. Aga treenerid ise? Nemad on kahekohalises toas, kus on aknad. 7-8-aastane laps ei protesti, ta ei oskagi. Pigem rõõmustab teda sportimisvõimalus ja eakaaslastega koos olemine. Aga sellegi laagriga said asjad lõpuks korda,” ütles arst.
Tervisekaitse teavitab ikkagi omavalitsusi ja soovitab neil teada anda, kes kus lastelaagreid korraldab ning soovitavalt ka korraldaja kontaktandmeid. “Meile on sageli öeldud, et miks te, tervisekaitsjad, igale poole kipute, see on ju lapsevanema valik. Eks lapsevanem usaldab korraldajat, kui keegi midagi teeb, küllap ta siis ka vastutab,” teab Järviste.
Jõgevamaa koolide ja lasteaedade köögid on enam-vähem korras, omavalitsused ja riik on leidnud selleks raha. ?Meil pole ühtegi, kus tingimused oleksid väga halvad, et pole võimalik ohutult toitu valmistada,? kinnitas doktor. Tema hinnangul on korralikult väljaõpetatud inimene võimeline ohutult toitu valmistama. Teisalt – ka väga heades tingimustes võib suure jama kokku keerata. Mujal maailmas on päris palju igasuguseid nakkushaiguste puhanguid.
“Meil pole maakonnas ühtegi toiduga levivat haiguspuhangut aastaid olnud. Toitu valmistavad inimesed tunnevad reegleid ja oskavad oma tööd teha. Ohutult. Pole vaja tervisekaitsjate eest midagi ära peita ega varjata. Eks ka rikkumisi tuleb ette, see on juba meie toiduinspektorite tööpõld,” rääkis ta.
Prügiveoks ei taheta raha välja anda
Veel teeb Järvistele muret, et elanikud ise oma kaunist kodulinna reostavad. Väga paljude Põltsamaa individuaalelamute juures ei paista tohtri sõnul ühtki prügikonteinerit. Kuhu nad küll oma prügi panevad? Kui küsida, siis vastavad inimesed, et neil prügi ei tekigi.
“No tekib küll, ma ju ise elan ka individuaalelamus, päris kõike ikka ei saa ära komposteerida või põletada. See on inimeste keskkonnateadlikkus, mis vajab harimist, mõnikord ka sundimist,” kinnitas tohter.
Antonina ja Rein Järvistel on neli tütart, neist vanim on valinud nagu emagi samuti arsti elukutse ja töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis radioloogina.
Teine tütar õppis ülikoolis majandusküberneetikat, ta abiellus hispaanlasega, elab Hispaanias ning töötab ehitusfirmas. Kolmas tütar on advokaat, töötab Tallinnas ühes advokaadibüroos. Neljas tütar õppis Tartu Ülikoolis ajalugu, töötas Noarootsi Gümnaasiumis mõnda aega õpetajana, nüüd on Läänemaa maavalitsuse arendusosakonnas. Lapselapsi on Järvistetel kokku kaks – vanema tütre poeg Juhan ja kolmanda tütre tütar Johanna. ?Juhan on väga tubli, tal on korralik lastetuba ja ega ta jäta võimalust kasutamata, kui saab meid õpetada,? rääkis õnnelik vanaema. Tema hinnangul on lapsed väga tähelepanelikud ja vanemad ei tohi eksida oma õpetussõnade vastu. See öeldakse neile kohe tagasi.
HELVE LAASIK
Antonina Järviste käib ajaga kaasas
Tervisekaitse Tartu talituse direktor Külliki Siilak: “Olen Antonina Järvistega koos töötanud küllalt lühikest aega ? vaid kaks ja pool aastat. Mind ei lase ta heas mõttes magada, sest kui tal on probleem või mõte, peab ta saama selle lõpuni lahendada või lõpuni mõelda. Ta hoiab mind erksana.
Tema teadmistepagas on väga suur, ta on väga uudishimulik. Antonina Järviste tekitab enda vastu oma oleku ja teadmistega respekti.
Alati suudab ta nõudmised ära põhjendada, samuti pole ta kunagi jäigalt oma arvamuses kinni. Aja jooksul on ta palju muutunud ning suutnud kiiresti muutuvatele oludele reageerida. Selle üle on mul ainult hea meel.
Tervisekaitsetalituse Jõgevamaa osakonnas on Järviste kindlasti üks autoriteetsemaid, ametnikuna korrektne. Ta on tervisekaitsesüsteemi fänn ja tahaks, et kogu süsteem oleks lugupeetud asutus, kust inimesed saaksid vajadusel nõu ja abi. Sisuline töö huvitab teda kõige rohkem – ta analüüsib, hindab riske, uurib ja jälgib. Ainult inspekteerija roll pole teda kunagi rahuldanud. Ta on teadlase tüüpi inimene, kes peab alati jõudma välja tegelike põhjusteni.
Nii kurb kui see ka pole, aga Antonina Järviste võtab tervisekaitsjate kritiseerimist väga hinge. Viimaseks näiteks oli väike Kirivere kool Viljandimaal.
Inimesena usaldusväärne ja kohati isegi liiga abivalmis, võtab Antonina Järviste liiga palju enda peale.”
