2002.aastal pandi veerand kõigist Eestis esmalt registreeritud kutsehaigustest kirja Jõgevamaal. Selle näitajaga olime siis esikohal. 2003. aastal moodustasid Jõgevamaal registreeritud kutsehaigused 12 protsenti kogu riigis fikseeritud kutsehaigustest. Üldse registreeriti mullu Eestis 101 ja Jõgevamaal 12 kutsehaiguste juhtu, tänavu esimese poole aastaga aga 6.
“Võib öelda, et Jõgevamaa on viimased neli aastat olnud kutsehaiguste arvu poolest vabariigis esikolmikus. Üldse on probleemiks põllumajandusega seotud kutsehaigused. Kõige rohkem on haigestunute seas traktoriste, aga ka lüpsjaid. Näiteks traktoristidel registreeriti tänavu esimeses kvartalis kutsehaigusi 42-st 12 juhtu. Neil diagnoositi põhiliselt vaegkuulmine ja vibratsioonitõbi. Need haigused on saadud nõukogudeaegsete traktoritega ja põllutööriistadega töötades. Nüüdisaegsed traktorid on hoopis midagi muud,? rääkis Tõnu Vare.
Statistikast selgub, et kutsehaigus on rohkem vanemate inimeste haigus. Näiteks on tänavu I kvartalis registreeritud 51-60 aastaste vanuserühmas 18 juhtu. Kõige noorem kutsehaige on ainult 30 aastane.
Tööõnnetusi vähem
Tööõnnetuste arv on Jõgevamaal 1998. aastast alates pidevalt vähenenud. 1998.aastal registreeriti Jõgevamaal 104 õnnetusjuhtu., 2003. aastal aga ainult 64. Samal ajal on tööõnnetuste arv Eestis tervikuna aasta aastalt kasvanud – 1998. aastal registreeriti õnnetusjuhtumeid riigis kokku 2204, 2003. aastal 3230.
Tänavu esimesel poolaastal oli Jõgevamaal viis rasket ja 36 kerget tööõnnetust ning mitte ühtegi surmajuhtumit.
Eestis saab aastas tööl 30-35 inimest surma. Peale Jõgevamaa pole ka Saaremaal surmajuhtumiga lõppenud õnnetusi registreeritud.
Tööõnnetuste registreerimise osas on muudatusi, sest alates möödunud aasta 1.juulist jõustus seadusemuudatus ja enam ei registreerita tööteel toimunud õnnetusi.
Tööinspektsiooni andmetel on töökeskkond Jõgevamaal Eesti keskmisest ohutum. Kuid Jõgevamaast vähem tuleb 100 000 töötaja kohta tööõnnetusi näiteks Ida-Virumaal, Läänemaal ja Hiiumaal.
Võrreldes Euroopa Liiduga, tuleb aga Eestis 100 000 töötaja kohta 6-8 korda vähem tööõnnetusi.
Tööandjad võivad tööõnnetusi varjata
“Me paistame hästi välja, kuid kas see ka tegelikkuses nii on. Kas meie töö on ikka niipalju ohutum kui näiteks Soomes või Saksamaal? Kindlasti ei ole. Ta ei saa olla 6-8 korda ohutum. Ma olen varem öelnud ja ütlen ka praegu: põhjus peitub asjaolus, et meie tööandjad varjavad tööõnnetusi. Väiksematel juhtudel lepitakse töötajaga kokku. Talle öeldakse, et mine ja ole kolm päeva või nädal või kasvõi kolm nädalat kodus. Niiviisi toimides ei lähe see ettevõte tööinspektsiooni paturegistrisse. Talle ei tehta ettekirjutusi ja ta ei pea võib olla trahvi maksma. Igatpidi on parem olla puhas poiss kui patune. Töötaja jälle ei taha tööandjaga tülli minna ja nõustub. Kui aga on tõsisem asi, siis ei ole midagi teha ja tuleb arsti poole pöörduda. Aga arst küsib alati, et kus see õnnetus juhtus. Kuid väiksemad õnnetused jäävad kirja panemata ja varju,? kostis Tõnu Vare.
Tema sõnul aitaks antud olukorrast välja tööõnnetuskindlustusseaduse jõustumine. ?Seda seaduseelnõud on tehtud 10 aastat ja ma olen näinud igasuguseid variante. Üks variant oli korra isegi Riigikogus. Aga sinna ta jäi ja praegu on moodustatud sotsiaalministeeriumi juurde valitsuse komisjon, kes peaks välja töötama tööõnnetuskindlustuse kontseptuaalsed alused. Kuid algselt määratud tähtajad on edasi nihkunud. Seaduseelnõu pidi valmis olema 1. märtsiks. Ei jõutud. Siis 1.juuniks ja nüüd 1. septembriks. Nii et ei õnnestu kuidagi,? muretses tööinspektsiooni avalike suhete juht.
Registreerimata võib jääda kolmandik tööõnnetustest
Eestis käinud Euroopa Komisjoni spetsialistid ütlesid, et kui riigil pole tööõnnetuskindlustust, siis praktika näitab, et kirja pannakse ainult 30-40 protsenti kõikidest juhtunud õnnetustest. Aga kui kehtib tööõnnetuskindlustus, siis tehakse väga täpselt kindlaks, et kas ikka oli tööõnnetus või mitte ning kellega see juhtus.
Ka tööandjal pole selle seaduse kehtimise ajal enam vastuseisu, sest ega tema ei maksa. Sel juhul maksab kindlustusfond, kes on saanud pikema aja jooksul kindlustusmakseid. Nii et tööõnnetuskindlustuse kehtimahakkamisel peaks pilt Tõnu Vare sõnul muutuma hoopis teiseks ja tegelikkusele vastavamaks.
?Põhjus, miks meil seda tööõnnetuskindlustust ei ole, peitub selles, et tööandja on vastu. Sest tema peab hakkama palgafondi pealt maksma teatud protsenti, mis sõltub konkreetset tootmisharust, tegevusalast ja ka ettevõttest. Kui tegemist on ohtliku ja suurema ettevõttega, siis võib maksumäär olla ikka hea mitu protsenti palgafondist. Et tegemist on täiendava maksuga, siis teeb see tööandja hellaks ning ta ei taha selle seadusega kuidagi nõus olla. ” Vare.
FIEd kontrolli allt väljas
Erirühma moodustavad füüsilisest isikust ettevõtjad (FIE). Kui nendega midagi juhtub, siis nad ise ka vastutavad. Tööinspektsioon ei saa mitte midagi teha, sest seaduse järgi tegeleb antud asutus ainult lepinguliste töötajatega ja avaliku teenistusega.
See probleem on isegi Euroopa riikides erinevalt lahendatud. Mõnel pool on FIEd inspektsiooni järelvalve all, mõnel pool mitte. Aga kui hakkab kehtima tööõnnetuskindlustus, siis on kõik töötajad järelvalve all, sõltumata sellest, kuidas ja missuguses vormis töötati.
Ka sellest aspektist vaadates muutuks Tõnu Vare sõnul praegune tööõnnetuste pilt hoopiski tõenäosemaks. Näiteks on enamik taksojuhte FIEd. Ka paljud saemehed töötavad metsa üles FIE-dena. Peaaegu 70 000 FIEt ei ole praegu tööinspektsiooni järelvalve all. ?Tööandjale on see kasulik,? nentis tööinspektsiooni avalike suhete juht.
LISALUGU
MO-Lumberit võib teistele eeskujuks seada
Koos Jõgevamaa tööinspektsiooni juhataja Tiit Gorinoviga käis Tõnu Vare töökaitsealase olukorraga tutvumas OÜs MO-Lumber.
“Rääkisime ettevõtte juhataja Bruno Brauniga. Tegemist on küllalt väikese ettevõttega, töötajaid on olenevalt olukorrast kümmekond. Tegemist on puiduettevõttega ja töökeskkonna seisukohalt vaadates küllalt korraliku ettevõttega,? märkis Tõnu Vare.
Ettevõttes oli tehtud töötajate riskianalüüs. Kirjalikult oli näidatud, missugused riskid antud töökohal valitsevad, millised on ohud, milline masin on ohtlikum, milline valgus on töökohal ja missugune on müratase.
“Kas töötamisel on vaja kasutada ka isikukaitsevahendeid, on omaette “suur teadus”. Kõik tuleb kirjalikult vormistada. Eestis teevad seda kahjuks aga ainult pooled ettevõtted. Seega ei täida nad tegelikult töötervishoiu ja tööohutuse seadust,? lisas ta
On veel teinegi valdkond, kus asjad kipuvad lonkama. Nimelt jäetakse töötajad tööohutuse alaselt instrueerimata. Tõnu Vare sõnul oli MO-Lumberis see aga tehtud. MO-Lumberi töötajad olid läbinud isegi tervisekontrolli
?Kahjuks ei taha osa ettevõtteid oma töötajatele seda korraldada Antud puiduettevõttes oli see aga väga põhjalikult läbi viidud. Tervisekontrolli teenus oli tellitud ühelt Tallinna firmalt. Selliseid teenusepakkujaid Eestis juba on. Nad tulevad bussiga kohale ja teevad töötajatele täieliku terviseanalüüsi. Ühtlasi määrab tervisekontrolli läbiviija ära ka aja, millal üks või teine töötaja peab uuesti järelkontrollile minema. Nii on töötaja tervis konkreetsel töökohal pideva järelvalve all. Vaadatakse, et inimene vastu peaks,? kostis tööinspektsiooni avalike suhete juht.
Kontrollijad pidasid ettevõttes üheks puuduseks, et esmaabivahendid olid tegelikult ainult meistri ruumis ja sinna ei olnud mingit juhatust. Tõnu Vare kahtles, et näiteks kui juhtuks mingi õnnetus, kas siis ikka kõik töölised teavad, kust saab kõige lihtsamaid vahendeid nagu näiteks sidet.
Kuigi riskianalüüs oli ettevõttes tehtud, tuleks ka seda uuendada. Nimelt oli ettevõte vahepeal muretsenud uusi seadmeid.
RAIVO SIHVER
