Jõgeva astus jaanipäeva eel uude kinoajastusse: kultuurikeskusse paigaldati tänapäevane digitaalne kinoprojektor, mis võimaldab näidata DCP formaadis filme. Nimetatud formaati kasutab enamik maailma filmilevitajaid. Uus projektor ja ekraan võimaldavad näidata ka 3D kino.
Uus kinoprojektor on toodetud Christie firmas, mis on üks kolmest suuremast digitaalsete kinoseadmete tootjast maailmas. Maksma läks see 55 800 eurot, millest umbes neljandik tuli linnavalitsuselt omafinantseeringuna, ülejäänu aga toetusena Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitalilt.
“Nüüd saame näidata kõiki filme, mis Eesti levisse jõuavad,” rõõmustas kultuurikeskuse juhataja Ainar Ojasaar. “Vahepeal pidime piirduma põhiliselt Eesti filmiloojate toodanguga, sest seda oli võimalik veel Blue-ray formaadis (see on mõeldud rohkem kodukinode tarbeks) kätte saada ja tavalise digitaalse videoprojektoriga näidata.”
Filmilindil 35 mm filme pole levitajad pakkunud juba kahe viimase aasta jooksul. Niisama kaua oli tööta seisnud ka 2008. aastal riigi toetusel kultuurikeskusse paigaldatud filmiprojektor, mis nüüd heli- ja valgusruumist välja tassiti, et digiprojektorile ruumi teha.
Uue projektori tarninud ja paigaldanud firma Hannu Pro Tallinn kinoseadmetega tegelev projektijuht Meelis Mikker ütles, et lisaks uuele projektorile tuli paigaldada ka uus digitaalne heliprotsessor, võimendust ja kõlareid polnud aga vaja välja vahetada.
“Kultuurikeskuse saal on küll veidi kajav, aga püüame kinoheli siiski standardile vastavaks kalibreerida,” ütles Meelis Mikker.
Viimast lihvi tuleb ta helisüsteemile andma juuli lõpus ning viib siis kultuurikeskuse tehnikajuhile Hillar Laanele ja juhatajale Ainar Ojasaarele läbi ka kinonäitamise koolituse. Põhiliseks filminäitajaks saab Laane, ent varumees peab igaks juhuks alati võtta olema.
Prillid koju
Veel enne projektori saabumist jõudis Jõgevale nn passiiv-3D tehnoloogia nõuetele vastav kinoekraan, mis on toodetud Tšehhis. Sellise ekraani transportimisele ja paigaldamisele kehtivad erinõuded.
“Kuna ekraani ei tohi installeerimise ajal liialt painutada ega ühest otsast liiga kõrgele kergitada, pidime päris palju nuputama, kuidas töö tehtud saaks,” ütles Meelis Mikker. “Õnneks jäi tootjafirmast kaasa tulnud tehnik kõigega rahule. Vastasel korral poleks tootja ekraanile garantiid andnud.”
3D filmi vaadates tuleb teatavasti ette panna spetsiaalsed prillid. Passiiv-3D puhul on need kerged, mugavad ja odavad, umbes euro paar, nii et vaatajatele pakutakse võimalust need välja osta ning edaspidi oma prillidega 3D filme vaatamas käima hakata.
Millal Jõgeval uute seadmetega kino näitama hakatakse, ei osanud Ainar Ojasaar veel öelda. Nagu eelpool mainitud, tuleb temal ja Hillar Laanel kõigepealt läbida kinonäitamise koolitus. Teine pakiline toiming on kontakti loomine filmilevitajatega.
“Peame neile teada andma, et meil on DCP formaadis filmide näitamise võimekus nüüd olemas, ning uurima, missuguseid kanaleid pidi me neilt filmid kätte võiksime saada,” ütles Ojasaar.
DCP standardile vastavaid filme edastatakse kõvakettal ja enne näitamist laetakse film projektori mällu. Levitaja juures lisatakse filmifailile spetsiaalselt selle projektori jaoks mõeldud võtmefail, mis võimaldab filmi näidata kas teatud arv kordi või teatud ajavahemiku jooksul — vastavalt sellele, kuidas levitaja ja näitaja omavahel kokku on leppinud.
Kaks seanssi
Esimesel “uue ajastu” kinopäeval on Ainar Ojasaare lubaduse kohaselt kindlasti kaks seanssi, üks lastele, teine täiskasvanutele. Ning lastele tuuakse selleks päevaks kindlasti kohale mõni 3D animafilm. Edaspidi peaksid kinoseansid muutuma senisest regulaarsemaks.
“Kõige parem, kui saaksime kino näidata kindlal nädalapäeval ja kellaajal, siis tekiks inimestel teatud rutiin, mis nad kinno tooks,” ütles Ainar Ojasaar. “Kas kinopileti hind jääb samaks või tõuseb, see sõltub sellest, millise hinnaga me filme levitajate käest kätte saama hakkame.”
Küsimusele, mis saab kultuurikeskuse senisest kinoprojektorist, vastas Ojasaar, et temal pole veel ühtegi ideed, mida sellega teha võiks. Aga kuna see kultuurikeskuses liialt palju ruumi võtab, tuleks sellest vabaneda.
“Kellel on mõni mõte projektori edaspidise mõistliku kasutamise kohta, andku meile teada,” ütles Ainar Ojasaar.
Meelis Mikkeri sõnul sellist ohtu pole, et ka äsja paigaldatud digiprojektor peatselt välja vahetada tuleb.
“DCP tehnoloogia on alles üsna noor ja püsib arvatavasti päris kaua kasutusel. Kui aga mingid muutused tulevad, saavad need olema tarkvara põhised. See tähendab, et projektorit pole vaja välja vahetada, vaid tuleb sellele lihtsalt uus tarkvara installeerida,” sõnas Meelis Mikker, kes on pärit siitsamast Jõgevamaalt, täpsemalt Palamuse vallast, ning lõpetas äsja operaatorierialal Balti Filmi- ja Meediakooli.
“Kui suured kobarkinod läksid digitaaltehnoloogiale üle juba viis aastat tagasi, siis nüüd hakkavad regionaalkinod tänu vastavale riiklikule programmile samuti “ree peale” saama. Kümmekond kino on uued seadmed juba saanud, kümme-viisteist on veel järge ootamas,” ütles Meelis Mikker. “Tulevikus võivad kinod kujuneda laiema funktsiooniga visuaalkultuuri keskusteks. Seal võiks saada näiteks suurelt ekraanilt vaadata laulupidusid või muid olulisi kontserte-etendusi. Interneti vahendusel on see ju võimalik.”
Mis on DCP?
DCP ehk digital cinema package on kinos filmide linastamiseks välja töötatud standard. Tehniliselt on DCP film fail, mida transporditakse enamasti kõvakettaga või üle interneti. Failid on krüpteeritud nii, et filmi on võimalik näidata ainult levitaja poolt ette nähtud ajaperioodil ja ainult ühe kindla projektoriga (ehk siis kokku lepitud kinos). Seetõttu julgevad filmitootjad anda oma uusi rahvusvahelisi hittfilme ka väikestesse kinodesse, sest nad ei karda kopeerimist. Vaatajale pakub DCP-tehnoloogia senisest paremat pildi- ja helikvaliteeti.
(Allikas: Lääne Elu)
RIINA MÄGI
