“Kunstikoolis on fotograafiakursuse ülesanne eelkõige toetada kompositsiooniõpetust,” ütles fotoõpetaja Maris Roost. “Kui varem kasutasid õpilased maalides tihti ajakirja- ja raamatupiltidelt leitud motiive, siis nüüd kasutavad nad rohkem enda tehtud fotosid. See sunnib neid rohkem vaeva nägema ja eeltööd tegema.”
Kõige nooremad, I ja II kursuse lapsed ei tahaks Marise sõnul tegelikult muud, kui üksteist pildistada ning pilte sõpradele saata ja internetti üles riputada. Mõõdukuse piires võivad nad muidugi sedagi teha, ent igasugust “pahna” ei soovita Maris neil küll võõrastele näidata, vaid ikka ainult kvaliteetseid ja huvitavaid pilte.
Tegelikult annab fotoõpetaja aga õpilastele kindlad ülesanded. Sügisese esimese fotonäituse teemaks olid näiteks kolm värvi: kollane, punane ja roheline ning iga õpilane pidi esitama kolmest fotost koosneva komplekti, milles iga pilt pühendatud ühele nimetatud värvidest. Üks tunniülesanne seisnes jälle näiteks selles, et ühtainsat eset tuli pildistada eri taustu, pildistamisnurka ja valgust kasutades. Praegu kunstikoolis üleval oleva näituse “Tähtede säras” jaoks tuli pildistada Jõgeva linna, mis jõulude eel oli, teadagi, tuledesäras.
“Mul on hea meel, et vana raudteejaama, kirikla, Hansapanga hoone ja teiste tavaliste pildistamisobjektide kõrval olid noored avastanud turukioskite rea huvitava rütmi ja muud originaalset,” ütles Maris.
Digikad ja seebikad
Tõsisemalt viitsisid tema sõnul linnapiltidega vaeva näha kunstikooli juures tegutseval täiskasvanute fotokursusel käijad. Nende hulgas on mitu kunstikooli vilistlast, kes tegelikult veel täisikka pole jõudnud, keda aga samas kunstikooli õpilastega “ühte patta” ka enam panna ei saa.
“Kui Sigrid Kuusk ja Kadri Reim näiteks kahekesi eksperimenteerima kukuvad, siis võib täiesti ootamatuid asju välja tulla,” ütles Maris. “Mairi Mitil hakkab aga välja kujunema juba vaat et liigagi isikupärane käekiri: fotokoolid ei taha selliseid “isepäiseid” tavaliselt enam vastu võtta.”
Järgmise, märtsis avatava näituse tarvis peavad õpilased tegema inimest kujutavaid fotosid, mis vastaksid märksõnadele “mäng”, “ootamatus”, “üllatus”, “odav”, “kaksikud”, “vihane” jne. Praktiliste ülesannete täitmist toetab aga teooria-osa: õpitakse kasutama valgust ja varju, erinevaid taustu, vältima tüüpilisemaid vigu, nagu inimest alt üles pildistades tekkiv nn põrsanina jms.
Pildistab enamik noori tänapäeval juba digitaalkaameraga, ent on ka tavaliste “seebikarpide” ja kvaliteetsemate peegelkaamerate kasutajaid. Piltide arvutis töötlemist Maris üldiselt ei poolda: ta tahab, et õpilased näeksid vaeva ning teeksid pilte, mille puhul kompositsioon, värvid, valgus ja muu nii paigas, et töödelda pole vajagi.
Kodukoolis tagasi
Ka Maris ise on tegelikult kunagi Jõgeva kunstikoolis õppinud. Ta sattus sinna küll suhteliselt hilja ja pidi Tartusse kolimise tõttu piirduma vaid kahe kursuse läbimisega, ent ikkagi võib ta öelda, et on tagasi kodukoolis. Möödunud aastal lõpetas ta fotograafia ja kunstilise kujundamise erialal Kuressaare Ametikooli ning tuli oma kunagist õpetajat Katrin Tamme tema lapsepuhkuse ajaks asendama. Ent peatselt suundub ta isegi pikale puhkusele. Sügisel lubab ta siiski koolis tagasi olla.
“Fotopisik on mul geenides,” ütles Maris muiates. “Mu isa on Saaremaal päris tuntud fotograaf.”
Pildistama hakkas Maris siiski alles hilisteismelisena. Ametikooli lõputööna koostas ta fotoalbumi teemal “Naine”, kasutades modellina oma kunagist kunstikooli kursusekaaslast Kairit Tiitu. Päris suurteks väljakutseteks on talle olnud pulmade pildistamised, matusefotograafi kohustused võivad aga üsna masendavalt mõjuda.
Lisaks pildistamisele on Maris maalinud suuri seinapannoosid. Hiljaaegu maalis ta näiteks ühe Tartu majaomaniku tellimisel tema magamistoaseinale merepildi. Kui voodislesija seda vaadates kõrvus merelainete rahulikku loksumist kuulma hakkab, võib see mõnus olla küll.
Õpetada Marisele meeldib, eriti päris väikeseid ja täiskasvanuid. Puberteetikute tujudega olevat aga natuke tüütu maadelda.
“Täiskasvanute tunnist saan see-eest nii tugeva loomingulise impulsi, et võtaks ise kaamera kätte ja hakkaks sealsamas eksperimenteerima,” ütles Maris. “Aga tavaliselt on kell siis juba lootusetult palju.”
RIINA MÄGI
