Jõgeval Madise külalistemajas mängiti novembri lõpus ja detsembri alguses Jõgeva Linna Teatri lavastust “Hukkunud Alpinisti hotell”. Saal polnud küll täis kõigil üheksal teatriõhtul, ent kes raudteetagusesse külalistemajja kohale viitsisid minna, ei kahetsenud.
Ulmekirjanikest vendade Arkadi ja Boriss Strugatski “Hukkunud Alpinisti hotell” on ilmunud ka eestikeelse raamatuna, ent rohkem teatakse siinmail muidugi selle Tallinnfilmis Grigori Kromanovi käe all vändatud ekraniseeringut.
Kui Arkadi Strugatski ja Grigori Kromanov on ammu manalamehed (esimene lahkus meie hulgast 1991. ja teine 1984. aastal), siis Boriss Strugatski maine teekond lõppes tänavu 19. novembril ehk täpselt kaks päeva enne “Hukkunud Alpinisti hotelli” esietendust. Kui seda uudist Delfist lugesin, jäin mõtlema, mida selline kokkusattumus küll võiks tähendada ja millist tulevikku lavastusele ennustada: head või halba. Tagantjärele võib öelda, et vist tähendas head.
Vabakutseline lavastaja Ain Saviauk, endine põltsamaalane ja praegune tallinlane, on Jõgeva Linna Teatriga varemgi koostööd teinud. Kindlasti mäletavad paljud siinsed teatrisõbrad tema käe all välja toodud suurepärast lavastust “Kassirabal”, mida mängiti 2006. ja 2007. aasta suvel Kassinurme mägedes.
Pole need, kes näivad
Kui “Kassirabas” olid mitu olulist rolli kutseliste näitlejate kanda, siis “Alpinisti” trupp koosnes tervenisti amatööridest. Tõsi, enamik neist olid päris suure teatrikogemusega amatöörid, kes suutsid kehastatavad karakterid ja nendevahelised suhted reljeefselt välja joonistada ning terve etenduse jooksul korraliku mängutempo üleval hoida.
Karakterite loomise tegi “Alpinistis” keerukaks, aga küllap ka põnevaks asjaolu, et enamik selle loo tegelasi kas teavad rohkem, kui nad välja näitavad, või ei ole tegelikult need, kes nad näivad. Tänu sellele, et näitlejad selle “paralleeloleku” hästi välja mängida suutsid, püsiski mänguplatsil pinge algusest lõpuni.
Salapärast, hämarat ja kummastavat atmosfääri aitasid luua ka sobiv mänguplats, lavakujundus ja valgus. Kaasa aitas isegi loodus: 29. novembri õhtuks, kui mina “Alpinisti” vaatamas läksin, oli lumi maha sadanud ning seda paistis ohtralt ka Madise maja teise korruse saali (just seal lavastust mängitigi) akendest. Nii tekkis tõesti tunne, nagu viibiksid üksildases mägihotellis, mille lumelaviin muust maailmast eraldanud on.
Laibad laval, lavastus elus
Kui näitlejaid rollide eest kiitma hakata, siis ei tahakski seda ükshaaval teha, sest trupp oli tõesti ühtne ja ühise asja eest väljas. Nauditav oli jälgida Janek Varblase (inspektor Glebsky) ja Eve Somelari (hotelli perenaine) alltekstiga dialooge. Tiiu Karu (selgeltnägija Hildegard), Indrek Uusmaa (füüsik Simone) ja Gunnar Vasemägi (Luarvik) tõestasid taas, et nende peale võib “iga ilmaga” kindel olla. Gümnaasiumineiud Kaisa Ets ja Merelle Sein näitasid, et suudavad kogenud trupikaaslastele võrdväärsed partnerid olla.
Rõõm oli näha Jõgeva truppi toetamas elvalannat Aire Pajurit (pr Moses), tabiverelast Rein Annukit (hr Moses) ja tartlast Tarmo Kruusi (Hinckus). Kui kahe esimese võimed olid mulle varasemast teada, siis Kruusi nägin esimest ja loodetavasti mitte viimast korda. See mees “andis” ikka “täiega”. Juba ainuüksi selle eest, kuidas ta pool tundi liikumatult klaasvitriinis seisis ja siis seal ootamatult mürgeldama hakkas, vääriks ta väikest autasu. Loodan, et ükski teatrikülastaja südant rütmist välja ei ehmunud…
Ehkki lugu kulges salapärases atmosfääris ning kummastavate sündmuste taustal, tuli lõpus välja vägagi selge sõnum: ametnikud võime me olla ja eeskirju ka täita, aga esmajoones peame me jääma inimesteks. Nii et kuigi loo lõpus oli mänguplats laipu täis, võib öelda, et “Hukkunud Alpinist” jäi vägagi ellu ning Jõgevamaa tänavune teatrimosaiik sai juurde ilusa killu. Kahjuks oli 1. detsembri etendus tõesti viimane: rohkem tükki ei mängita, ei Madise majas ega ka kusagil mujal.
i
RIINA MÄGI
