Ekspositsioon algab Igapo vihmametsa imitatsiooniga. See tähendab, et vihmamets on imitatsioon, aga kalad ehtsad. Mässatud on selle vihmametsaga omajagu: et oleks võimalikult tõetruu. Kurikuulsate piraajade akvaariumis võib näha ka seda, mis jääb järele piraadist, kui ta piraajadega kohtub. Pleekinud luustik võib olla muidugi imitatsioon nagu vihmametski, aga piraajade lihaisust maalib see siiski muljetavaldava pildi.
Järgmisse ruumi on kujundatud korallrahu troopilise laguuniga, milles ujuvad suisa uskumatult värvilised kalad. Loojal pidi ikka väga lõbus tuju olema, kui ta need kalad meisterdas. Mida ta vöödilist tiibkala luues mõtles, ei oska kohe arvatagi: nii isevärki on nad. Tiibkala keha on täis pikki teravaid ogakiiri, millest igaühte suubub mürginääre. Ohu lähenedes sirutab kala ogakiired välja ning kostitab vastast ?mürgisüstiga?. Suuremad kalad jäävad pärast rünnakut halvatuks.
Järgneb tutvus meduuside ja merihobukestega. Viimased on juba kehakujult väga omapärased loomakesed, veelgi üllatavamad on aga nende elukombed. Neil on nimelt soorollid mõnes mõttes ära vahetatud: emane poetab marjaterakesed isaslooma kõhul olevasse taskusse, kus need viljastuvad ning kus neist maimud kooruvad. Kui need taskust välja ujuvad, näeb see üpris sünnitamise moodi välja.
Üks Meremaailma suuremaid atraktsioone on 250 000 liitrine ookeaniakvaarium, mille alt kulgeb läbi kümnemeetrine läbipaistev tunnel. Seal tutvustab giid põhiliselt haisid, kelle hulgas atraktiivsemad tiiger- ja leopardhaid. Väiksemaid kalu on ka. Kas haid ei pane neid nahka sellepärast, et neid regulaarselt söödetakse, või sellepärast, et konkreetselt need kalad neile ei maitse, ei oskagi öelda.
Kui ka raiakvaarium, laevavrakisaal ja mürgiste mereloomade näitus on vaadatud, jõuab uudistaja päris koduste Läänemere ja mageveekalade keskele. Neidki me ju elusaina suurt ei näe, pigem ikka surnuna ja kalaletil.
Osa üleeuroopalisest ketistMeremaailma ehk Sealife Helsinki sai juba 1950. aastast Soome lapsi rõõmustanud Linnanmäe lõbustuspark endale naabriks viis ja pool aastat tagasi. Tegemist polnud n-ö jalgratta leiutamisega soomlaste endi poolt: üleeuroopaline Sealife-kett lihtsalt laienes Soome. Sealife Helsinki omanikeks ongi ühelt poolt Lastepäeva Sihtasutus, kes haldab ka Linnanmäe lõbustusparki, teiselt poolt kogu Sealife-ketti haldav firma Merlin Entertainment. Ühtekokku on Sealife-keskusi 23 ja neid külastab aastas umbes kuus miljonit inimest. Esimene Sealife-keskus asutati 1979. a ?otimaal Obanis.
Helsingi Meremaailmas on ligemale 40 suurt akvaariumi, milles võib näha umbes 100 eri liiki kalu ja mereloomi. Ainuüksi hailiike on esindatud kümmekond. Kui arvestada, et akvaariumides ringleb ühtekokku 350 000 liitrit vett ning et kõik umbes 3000 akvaariumis elavat isendit tahavad pidevalt süüa, siis ei saa Meremaailma ülalpidamine just väga odav olla. Kui palju külastajatelt kogutav piletiraha seda korvata suudab, ei oska öelda. Aga rahateenimisest olulisemgi on antud juhul inimeste, eriti laste harimine. Argipäeval käivad seal valdavalt õpilasgrupid, kelle jaoks on isegi eraldi õppeklass. Ja kujutlege, millise innuga õpitakse pärast Meremaailma külastamist kalade elu või korallide ehitust käsitlevaid peatükke bioloogiaõpikust!
Nädalavahetused on aga enamasti perede päralt. Sel laupäeval, kui meie seal käisime, oligi just nii. Ning eestikeelseid peresid tundus rohkemgi olevat kui soomekeelseid. Nii et õigupoolest võiks Helsingi Meremaailm mõelda juba eestikeelse giidi palkamise peale.
Tänapäeva piraadidMereelustiku eksponeerimise kõrval juhitakse Sealife-keskustes tähelepanu paljusid liike ähvardavatele ohtudele. Korraldatakse ka kõiki Sealife-keskusi hõlmavaid SOS-kampaaniaid. Helsingi Meremaailmas olid 2007. aasta kampaania ? see oli suunatud ebaseadusliku kalapüügi vastu ? materjalid väljas allveelaevaks kujundatud ruumis. Ebaseaduslikku püüki harrastavaid kalureid on neis materjalides võrreldud tänapäeva piraatidega, keda on tuhandeid ja kelle aastatulud ulatuvad miljonitesse eurodesse. Oma mustade tegude varjamiseks vahetavad nad lippe oma laevadel tihemini kui tavainimene riideid ning lisaks kalavarude kahjustamisele tapavad nad ebaseadusliku püügi käigus ka nende võrkudesse jäävaid mereloomi, nagu kilpkonnad, delfiinid jt. Kes tahtis, sai sealsamas ebaseadusliku kalapüügi tõkestamist nõudvale ning Euroopa Liidu riikide valitsustele adresseeritud üleskutsele alla kirjutada.
Soomes on Helsingi Meremaailm senini ainuke. Kas tulevikus peaks selline asutus olema ka Eestis? Tore oleks see muidugi, aga kõigepealt tuleks vist ikka Ahhaa-keskus Tartus valmis ehitada.
RIINA MÄGI
