Jalmar Ernits: Piirivalvuri töö on vaheldusrikas

  

Kirde piirivalvepiirkonna Mustvee kordoni ülem Jalmar Ernits (31) on sõjaväelaslikult asjaliku olemise ja konkreetse, aga sugugi mitte huumorivaba jutuga mees, kellele Peipsilt pääsemise eest suuremal või vähemal määral, otsesemalt või kaudsemalt tänu võlgu üsna paljud inimesed. Piirivalve on teda tunnustanud juba nii mõnegi aumärgiga. Ülehomme läheb piirivalvekapten Ernits Tallinna, et võtta üritusel „Eesti tänab” vastu presidendi annetatud Kotkaristi V klassi teenetemärk.

Vee ja paatidega puutus Jalmar Ernits kokku juba poisikesena: ta on kasvanud Tartumaal Mäksa vallas Sarakuste külas, mis jääb Emajõe äärde. Piirivalvur sai temast tänu klassivennale, kes pärast Luunja keskkooli lõpetamist toonasesse Riigikaitseakadeemiasse sisseastumiseksamitele minema ärgitas. Kui seitse õpinguaastat — need möödusid lisaks juba mainitud õppeasutusele Kõrgemas Sõjakoolis ja Narva-Jõesuu väljaõppekeskuses — juurde arvata, on Jalmar Ernits piirivalve teenistuses olnud kolmteist ja pool aastat. Mustveesse tuli ta tööle 2007. aastal — siis, kui siinne kordon valmis. Enne seda teenis ta Alajõe, Ninasi ja Varnja kordonis. Erialavalikut pole Jalmar Ernitsal senini põhjust kahetseda olnud, sest töö on vaheldusrikas. Eriti Peipsi ääres.

„Suvel valvame Peipsit mööda kulgevat piiri kui veepiiri, talvel aga kui n-ö rohelist piiri, sest siis liigutakse järvel maismaatranspordiga,” ütles Jalmar Ernits. „Vaheldust toob töösse seegi, et juhtumeid tuleb menetleda mitme eri seaduse alusel – kalapüügi- ja meresõiduohutuse seadusest kuni riigipiiri seaduseni.”

Tahtlikke piiririkkumisi tuleb Peipsil tegelikult harva ette, pigem satutakse üle piiri teadmatuse, GPS-seadme puudumise või selle nigela kasutamisoskuse tõttu. Kes tõesti salaja piiri ületada tahab, valib selleks tõenäoliselt lootustandvama koha kui Peipsi, kus vahemaa kahe kalda vahel suur, patrullid pidevalt liikvel ning radarid iga liikuja registreerivad.

Nii et piiririkkujate püüdmisest tunduvalt sagedamini kontrollivad piirivalvurid seda, et järvel sõitvad alused oleksid nõuetekohaselt registreeritud ja päästevahenditega varustatud ning et teatud piirist suurema mootorivõimsusega paatide juhtidel oleks olemas väikelaevajuhi tunnistus.

“Vahepealne majandustõus peegeldus ka Peipsil: siis muretses jõukam rahvas endale innukalt ujuvvahendeid, aga nende käsitsemiseks vajalikud teadmised ja oskused jäid pahatihti napiks,” ütles Jalmar Ernits. “Nüüd, mil majandus vähikäiku teeb, on jälle oht, et röövpüüdjaid tuleb juurde: need Peipsi äärest pärit mehed, kes ehitusbuumi ajal ehitustel tööd said, on nüüd jälle kodumail tagasi ja nii mõnigi neist ei oska äraelamiseks muud ette võtta kui järvele kala püüdma minna. Ning alati ei tehta seda seaduslikult.”

Selle kontrollimine, kes mida ja millega järvel püüab, pole küll otseselt piirivalve kohustus, aga kui nad kontrollivad ujuvvahendi registreeritust ja päästevahenditega varustatust ning märkavad paadis lubamatuid püügivahendeid või saaki, siis fikseerivad nad ka selle ning annavad vastavad materjalid keskkonnainspektoritele üle, kes asja siis edasi menetlevad.

Päästmine või tehniline abi?

Küsimusele, kui tihti inimesi Peipsilt päästa tuleb, vastas Jalmar Ernits, et oleneb sellest, mida päästmiseks ja mida lihtsalt tehnilise abi osutamiseks lugeda.

“Päästmisest saab rääkida siis, kui inimene suisa vees uppumas on, kui me ta aga üle jääprao kaldale toimetame, siis on see pigem tehnilise abi andmine,” ütles Jalmar Ernits.

Üle jääprao aitamist tulebki kõige tihemini ette. Mõnikord tuleb inimesed kaldale aidata ka vastu nende endi tahtmist. Kaldast kaugel kala püüdjad ei pruugi ju teadagi, et neist mitu kilomeetrit eemal on tekkinud jääpragu, mis neil kodutee ära lõikab. Kui siis piirivalvurid äkki välja ilmuvad ning püügivahendid kokku korjata ja mootorkelgule istuda käsivad, ollakse päris pahased: “Me tulime siia kala püüdma ja mis häda pärast me nüüd koju peaksime minema?” Kui jääpragu silmaga näha, siis tullakse muidugi rõõmuga kaasa.

Jalmar Ernitsa sõnul läks piirivalvurite elu tunduvalt lihtsamaks pärast seda, kui piirivalvepiirkonna ülemal tekkis õigus vajaduse korral jääleminek keelata. Rezhiimieeskirjas sai see õigus fikseeritud juba 2004. aastal, seadusesse kirjutati see sisse 2007. aastal. Jäälemineku keelu annab piirkonnaülem piirivalvurite jääluure andmetest lähtudes ning keelust teavitatakse avalikkust meedia vahendusel ja järve äärde vastavaid silte välja pannes.

“Kui jääleminek keelatud ja inimene ikkagi sinna läheb, saab selle kvalifitseerida piirirezhiimi rikkumiseks ning inimese sundkorras jäält ära tuua. Ka trahvi on siis õigus teha. Tänu sellele minnakse ohtlikul ajal jääle palju vähem ja vähem jäädakse ka hätta,” ütles Jalmar Ernits.

Aga et ilm ja järv on ettearvamatud, võivad jääpraod tekkida ka siis, kui jääle minek lubatud. Ühe drastilisemana mäletab Ernits paari aasta tagust juhtumit, mil ootamatult tekkis Varnjast Lohusuuni ulatuv jääpragu. Õnneks olid jääservad siis tugevad ning lõksu jäänud kalamehed — neid oli tookord päris suur hulk — aidati üle lahvanduse mootorkelkude abil kohale veetud paatidega.

“Siis aitasid hättasattunuid mitte ainult piirivalvurid, vaid kõik, kellel võimalust ja vahendeid oli,” ütles Jalmar Ernits.

Praegu ulatub jää paksus Peipsil poole meetrini, aga paraku leidub ka kohti, kus see vaid paari-kolme sentimeetri paksune on.

“Kes vaadata ei oska, võib vabalt sellisesse “aknasse” sõita,” ütles Jalmar Ernits. “Varnja all tekivad — ilmselt mingitest hoovustest või keeristest tingituna — “aknad” pidevalt ühes ja samas kohas. Hiljuti sõitsid seal mehed “aknasse” nii, et ees sõitnud mootorkelk pääses üle, aga selle taha haagitud regi kaheksa mehega vajus sisse. Jääservad olid õnneks tugevad ja mehed pääsesid kõik ise august välja. Ainult piirivalvurid imestasid, et miks seltskond, kes alles nüüdsama järvele kihutas, kohe jälle tagasi tuleb.”

Lõbusad lõunanaabrid

Harrastuskalurite hulgas, keda Peipsil praegu nädalavahetustel tuhandete kaupa käib, on teadaolevalt palju lätlasi. Nendega tulevat ette ka kentsakavõitu lugusid. Kalalkäik on teatavasti lõõgastav tegevus. Mõned alustavad aga aktiivset lõõgastumisprotsessi juba bussiga Peipsi poole sõites ning kohale jõudes on nii “küpsed”, et tukuvad selle aja, mis teised järvel sikuskat viibutavad, kalda ääres ning tatsavad pärast niisama targalt bussi tagasi. On ette tulnud sedagi, et nokastanud lõunanaabrid on puurinud usinasti jääauku, aga mitte järvel, vaid kaldale uhutud jääpangal, mille all oli kena puhas liiv… Kolmas Ernitsa jutustatud lugu tundub naljakas aga ainult tagantjärele. Üks Lätist tulnud seltskond avastas nimelt kokkulepitud ajaks bussi kogunedes, et üks kalamees on puudu. Oodati, siis hakati otsima ja võeti kontakti ka piirivalvega. Kuni lõpuks tuli kellelegi pähe tuttavate tuttavate kaudu kadunud mehe telefoninumber välja uurida. Helistamise peale vastas otsitav rõõmsalt, et ta on juba Lätis: tal saanud kalapüüdmisest isu täis ning ta kaubelnud end ühe kodumaale suunduva auto peale. Sellise tema silmis väheolulise liigutuse nagu reisikaaslaste teavitamine jättis ta süüdimatult tegemata.

Mis kutselistesse kaluritesse puutub, siis neil on tihtipeale kombeks oma võrgud paigutada nii lähedale riigipiirile kui võimalik.

“Ühest küljest võib neil isegi õigus olla, et kala seal kõige paremini võtab,” ütles Jalmar Ernits. “Piiri ümbritseval seitsmesaja meetri laiusel piirirezhiimialal — meie pool on seda kakssada, Vene pool viissada meetrit — pole ju mutnikupüüki lubatud teha ning järve põhjataimestik on seal seega rikkumata ja kalade eluolu parem. Teisalt püsib eesti kalurite hulgas visalt legend, et kogu kala on läinud Venemaa poole ja seal püütakse mis kole, ning vene kalurid usuvad sedasama Eesti kohta.”

Küsimusele, millised on Eesti piirivalvurite koostöösuhted Peipsi taguste kolleegidega, vastas Jalmar Ernits, et aasta aastalt üha paremad. Nii suvel kui ka talvel korraldatakse ühisõppusi ning kui mõnd sündmuskohta oleks vaja mõlema poole esindajate osavõtul üle vaadata, siis tulevad Vene piirivalve üldjuhul kohale. Aastat kuus-seitse tagasi polevat see sugugi veel nii olnud. Volitused Vene poolega kokku saada — näiteks piiririkkuja, tema asjade, järvel triiviva paadi vms üleandmiseks — on ka Jalmar Ernitsal, sest Kirde Piirivalvepiirkonna ülem on Eesti riigi piiriesindaja Narva suunal ning kõik piirkonna kordoniülemad on tema abid selles ametis.

Sõdurilõhn

Mis vene keelesse puutub, siis see pole Peipsi äärde piirivalveteenistusse asumisel kohustuslik, küll aga tugevalt soovituslik eeltingimus.

“Need üksikud vene keele mittevaldajad, kes siia tööle on tulnud, on selle keele väga kiiresti selgeks saanud, sest harrastuskalastajatest, kes end järvele minekuks registreerivad, on suurem osa ju venelased või vene keelt hästi kõnelevad lätlased,” ütles Jalmar Ernits.

Kaadriprobleeme polnud Peipsi äärsetes kordonites tema sõnul ka siis, kui mujal riigitöölt ehitus- või kinnisvaraärisse joosti. Nüüd tuleb end tööle pakkujate telefonikõnesid suisa iga nädal, aga kohad on paraku täis.

“Riigi leib on küll suhteliselt õhuke, aga see-eest pikk,” tõdes Jalmar Ernits.

Mustvee kordoni 32-liikmelisest isikkoosseisust (nende hulgas on ka kuus naist) käib enamik tööl Jõgeva- ja Tartumaalt. Kordoniülem ise elab koos meditsiiniõest abikaasa ning nelja- ja kaheaastase pojaga Tartus. Mustvee kordoni peret ühendavad peale töö ühistreeningud kohalikus spordihoones ning kokkusaamised naaberkordonite rahvaga. Kordoniülem ei salga, et enne Kirde piirivalvepiirkonna moodustamist eksisteerinud iseseisvas Peipsi piirivalvepiirkonnas oli meie-tunne tugevam kui praegu. Muutusi on Ernitsa teenistusaja jooksul selles valdkonnas palju olnud ja neid tuleb veel.

“2005. aastal liideti Peipsi ja Ida-Viru piirkond Kirde piirkonnaks, 2008. aastal viidi meie tegevus kaitseväe seaduse alt piirivalve seaduse alla ning tuleval aastal on plaanis moodustada piirivalve- ja politseiameti baasil uus ühendasutus,” ütles Jalmar Ernits. “Kõik sellised üleminekud tekitavad teatud pingeid. Politseiga ühendamise puhul saavad üheks valupunktiks ilmselt auastmed, mis piirivalves on tulnud ajaliselt ja end lahingukoolis täiendades välja teenida, politseis kaasnevad aga enamasti teatud ametikohtadega. Usun, et kahe asutuse ühendamise järel saab olema ka neid, kes piirivalvest lahkuvad.”

On ka neid, kes arvavad, et ega piirivalvuritel Peipsi ääres midagi muud teha polegi, kui peesitada ja kala püüda. Nii see muidugi pole: kala armastab Jalmar Ernits püüda küll, aga seda teeb ta tööst vabal ajal. Samas ei sarnane Peipsi äärsete piirivalvurite elu ka löömafilmidega: paugutamist on Ernitsa teenistusaja jooksul ette tulnud vaid paaril korral ja siiski oli tegemist õhku tulistatud hoiatuslaskudega. Küsimusele, kas ta oleks vajaduse korral valmis ka, relv käes, kodumaad kaitsma, vastas Jalmar Ernits, et piirivalvuri elukutse valinu peab selleks alati valmis olema.

“Iseasi, mis tasemel ta selleks valmis on,” lisas kordoniülem. “See, kas sust sõdurilõhna tulema hakkab, selgub ikkagi alles siis, kui miin su kõrval plahvatab.”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus