Jalgratta leiutamist peetakse inimkonna suurepäraseks saavutuseks. Kindlasti nõudis see palju vaeva-nuputamist, ega muidu ei öelda, et ära hakka uuesti jalgratast leiutama! Ostsingi hiljuti uue ratta, no palju etem sõita, kui võid kindel olla, et mingi garantii ju ikka algul kehtib.
Ei pea nüüd tükk aega muretsema, et kas kummid on täis, ega seelik keti vahele ei jää (kate olemas;) lenkstangid on kõrgemal ja käed ei väsi ära, saan sirgema seljaga sõita. Tore oleks muidugi elektrijalgratas, osa maad saaks siis elektri jõul katta…
Kes ratta leiutas, seda ma ei teadnudki; vaatasin järele. Selleks olevat saksa parun Karl von Drais, kes ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ja varustas selle raamistiku sadulaga. Sõitmine toimus jalgadega lükates. Teda võib rohkem dresiini leiutajaks pidada. Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas aga 1839. aastal niisuguse ratta, mille tagaratta külge kinnitas ka pedaalid. Ta demonstreeris sõitu, läbis kümne tunniga 112 kilomeetrit, oleks rohkemgi sõitnud, kui poleks üht neidu pikali ajanud ja trellide taha sattunud. Niipalju siis sünnivaludest, kui luuakse midagi uut.
Keegi pole aga lausunud, et labidat pole uuesti vaja leiutada, kuigi seegi geniaalne riist. Vikipeediast ma labida leiutajat teada ei saanud, oli vaid kirjutatud, et labidas on käsitööriist, mis on mõeldud eelkõige pinnase kaevamiseks, aga ka puistmaterjali teisaldamiseks. Oli juttu ka otsast teritatud kaevekepist, mida varem kasutatud mugulate väljakaevamiseks, mulla kobestamiseks. Seda võib pidada labida eelkäijaks. Eks nende leiutajad on jäänud liiga kaugesse minevikku, selle hämarusest ei tuvasta enam nimesid…
Aga ise olengi asunud pinnast ümber paigutama, ühest kohast ära ja teise täiteks. Et kus liiast, sealt ära, kus puudu, sinna puistan laiali. Kui maa nii kuiv poleks, oleks ideaalne ümberistutamiste ja jagamiste aeg.
Eks väikest viisi tulegi seda teha, unustamata seejuures korralikult kasta. Mõne aasta eest tuli mul tillikasvatus hästi välja, sai mõnele antud sügavkülma panemiseks. Sel aastal läks kaks külvi nii, nagu polekski külvanud. Uurisin siis, kuidas tilli kasvatama peab. Tahab niiskust, ja soovitav on peale raputada kuivemat mulda, et koorikut ei tekiks. Katsetan uuesti, mille esimene etapp on kaevamine!
Üheks kaevetööks on kunagise liivakasti likvideerimine. See oli tehtud hiiglasliku traktorirehvi sisse, kangidega seda maast üles ei upita, et sisu laiali saaks paisata! Tuleb labidaga sisemus tühjaks nakitseda. Liivast ei paista seal mälestustki olevat, tumetuhkjas pinnas on paakunud ja põhiliselt kasvab seal kuivalembeste kõrreliste seltskond, umbrohustumise märk. Laps on juba 22 aastat vana, liivakasti pole tal enam ammu asja. Teatud ajal sai sinna hoopis ilutaimi istutatud, kuni päris metsikuks läks. Kas suudan leida ja ümber istutada lopsaka nurmenuku? Nüüd tahaks, et seal oleks lage ja saaks niidukiga üle sõita. Eks püüan nii palju õõnestada, kui saan, ja kui ise ei jõua rehvi kätte saada, siis tuleb mõne jõulisema isiku poole pöörduda, see ei võta palju aega!
Kaevetööd tuleb ette võtta ka suitsuahju juures, mille üks osa vajus sisse…. On mitmeid platse, mis kaevamist ootavad. Kuuldavasti algasid arheoloogilised kaevetööd Haapsalu Võllamäel, kust võib põnevaid leide saada. Minu kaevetööleidude hulka kuuluvad klaasikillud ja väikesi purgikesi-pudelikesi jõuab tervenagi ilmavalguse kätte.
EHA NÕMM
